Karjääriõpetuse tundide tegeliku kasuteguri kujunemisel on (paha)tihti kaalukeeleks lapsevanemad, kes asjakohast pädevust omamata kipuvad noorte valikuid suunama ja mõjutama neid omaenese tarkuse, tõekspidamiste, täitumata unistuste või kinnisideede alusel.

Põhikoolilõpetajal ei ole reeglina sellist majanduslikku ja isiksuslikku selgroogu, et ta saaks minna vastuollu oma vanema arvamusega. Sestap tuleb ilmselt igal karjääriõpetuse õpetajal sügiseti kurvalt tõdeda, et ühe või teise õpilase kooli- või elukutsevalik ei kõla kahjuks kokku nende soovidega, mida avaldati karjääriõpetuse tundides.

Karjääriõpetuse õpetajana tegutsemise aastate jooksul olen hakanud üha rohkem arvama, et õpilaste kõrval tuleks karjääriõppe teemadel harida ka nende vanemaid. Kui see töö ette võtta, oleks sellest kindlasti abi, et vähendada emade-isade teadmatust või väärhoiakuid, mille mõjul nad võivad põrmustada oma laste karjääriõpetuse tundides tehtud valikud – nende esimesed õrnad karjääriplaanid. Piltlikult öeldes kipuvad karjääriõpet saanud käbid oma kändudest kaugemale kukkuma. Kuna sellisest vastasseisust paraku kasu ei tõuse, oleks mõistlik selgitada ka kändudele ilma ja elu avaramaks muutumist.

Karjääriõpetuse aabitsatõdesid olen viimastel aastatel jaganud lõpuklasside lastevanemate koosolekutel. Soe ja soosiv vastuvõtt on toonud mõtte ja valmisoleku, et edaspidi võiks meie koolis lõpuklassi õpilaste arenguvestlusest kujuneda ennekõike karjäärivestlus, mille läbiviimisel toetab klassijuhatajat teemavaldajana karjääriõpetuse õpetaja (e karjäärikoordinaator). Tahaksin loota, et sellistest laiapõhjalisematest vestlustest on kasu just nendele noortele, kellel on oma vanematega kooli- ja karjäärivalikute osas erinevad nägemused. Lapsevanemal on oma järeltulija „isepäist” soovi kergem mõista ja aktsepteerida, kui ta veendub, et ka õpetajad peavad seda põhjendatuks ja toetamisväärseks.
 


Toivo Ärtis
Kambja Põhikooli karjääriõpetuse õpetaja