2013. a sügisel jõudis kasutajateni esimene originaalne, st eesti keelel baseeruv kõnetest. Test, mille autorid on TÜ eripedagoogika osakonna logopeedia õppejõud Marika Padrik ja Merit Hallap ning logopeedid Margit Aid ja Raili Mäll, on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Logopeedide Ühingu koostööprojekti raames aastatel 2006–2013.

Kõne on 5–6 a lapse puhul üks olulisemaid arengunäitajaid, mida logopeedid on seni hinnanud eri meetodite abil, sh vaatlus, küsimustikud ja mittestandardiseeritud testid. Kuid ainult standardiseeritud kõnetesti kasutades saab logopeed anda objektiivse numbrilise hinnangu selle kohta, milline on uuritud lapse kõne areng eakaaslastega võrreldes ja millistes kõnevaldkondades esineb mahajäämus. Standardiseeritud testi kasutamine muudab kõne hindamise objektiivsemaks ja usaldusväärsemaks ning on aluseks kvaliteetsele pedagoogilis-psühholoogilisele nõustamisele.

Miks on Eestis vaja originaalseid kõneteste?

Kõnetestide tõlkimine ja kohandamine on raskendatud, sest igal keelel on oma spetsiifika – õigem on koostada originaalülesanded. Testi puhul on oluline tunnus selle valiidsus, mis näitab, missugusel määral mõõdab test seda, mille mõõtmiseks see on ette nähtud. Kui testi eesmärk on hinnata eesti lapse kõne arengut, siis peab ülesannete ja keelematerjali valikul arvestama just eesti keele spetsiifikat (nt väldetest tulenevaid iseärasusi hääldamisel ja sõnatüvedes).

Kõnealuse testi eesmärgid on järgmised:

1.      eristada kõne arengu mahajäämusega lapsi eakohase kõnearenguga lastest, st testiga on võimalik välja selgitada riskirühma kuuluvad lapsed, kes vajavad lisaõpet enne kooli ja täiendavat nõustamist sobiva õpikeskkonna valikul ja/või korraldamisel;

2.      anda ülevaade konkreetse lapse kõnearengu profiilist kõigi kõnevaldkondade (hääldamine, sõnavara, grammatilised vormid, lause) kaupa.

Testi alusel on võimalik hinnata ka kakskeelsete laste lisakeeleõppe vajadust. Test on koostatud 5–6-aastaste laste kõne arengu hindamiseks. Nimetatud vanuses tõstatub lapse koolivalmiduse küsimus. Objektiivse hinnangu olemasolu kõne arengu kohta selles vanuses annab võimaluse lapse kõneliste oskuste sihipäraseks arendamiseks 1–2 aasta jooksul, et tagada sujuvam üleminek lasteaiast kooli. Test koosneb 26 ülesandest, millega on võimalik saada ülevaade lapse sõnavara, grammatika ja hääldamise arengust. Testi vanusenormid on välja töötatud 308 viieaastase ja 396 kuueaastase lapse andmete alusel. Lapsed on pärit kõigist Eesti maakondadest (v.a Saaremaa ja Hiiumaa).

Testimine on lihtsaim kõne uurimise meetod, mis ei ole piisav diagnoosimiseks. Test fikseerib vaid vead kõnes ning kõnearengu mahajäämuse võrreldes normiga. Sekkumiskava koostamiseks ei piisa testimisest, vaid täiendava individuaalse õpetava uuringu käigus selgitab logopeed välja ka lapse potentsiaalsed oskused. Olgu rõhutatud, et objektiivse pildi lapse kõne arengust saab vaid siis, kui kasutada erinevaid mõõtmisvahendeid mitmekordse uuringu käigus. Testimine ei ole logopeedi töös kunagi eesmärk omaette, see on vaid üks alus, millele toetudes koostatakse teraapiaplaan või arengukava.

  Marika Padrik, PhD, TÜ Haridusteaduste Instituut, eripedagoogika osakond