Kutsesuunitlusalane tegevus jätkus sarnase malli alusel ka 70-ndatel aastatel, kuigi riigi üldine areng näitas stagnatsioonimärke. Plaanimajandus avaldas järjest enam survet, tsentraliseerimine vähendas otsustusvabadust. Kehtis töölesuunamise süsteem nii kõrgkoolides kui kutsekoolides, kutsesuunitlus oli osa plaanimajandusest. Kutsesuunitlusega tegelevad missioonitundega haritlased püüdsid konkreetsetes oludes leida võimalusi võimalikult hästi oma tööd teha, laveerides totalitaarse riigi huvide teenimise ja humanistliku lähenemise vahel.

Alates 1970. aastast muutus kutsesuunitlustöö koolides kohustuslikuks. 25. jaanuaril 1971. aastal kinnitati haridusministri käskkirjaga Eesti NSV üldhariduslike koolide kutseorientatsiooni juhend. Kaheksa õppeaasta jooksul võeti klassijuhatajatundides läbi 42-tunnine kutseorientatsiooni­programm. Juhend kirjeldas ka koolitöötajate kohustusi kutseorientatsiooni korraldamisel. Õpetajatele oli abiks publikatsioon Metoodilisi soovitusi õpilaste kutseorientatsiooniks, selles leidus ka osa Kooli töö lastevanematega elukutsevalikuks ettevalmistamisel. Ametlik kutsesuunitlustöö eesmärk koolis oli kindlustada kooli lõpetanud õpilaste teadlik, iseseisev ja vabatahtlik kutsevalik.
 
1970. aastal loodi ka Noorte Kutseorientatsiooni Nõukogu, mille ülesandeks oli koordineerida kutse­orientatsioonialast tööd kogu vabariigis ja anda selleks vastavaid soovitusi. Noorte abistamiseks hariduse jätkamisel ja tulevase elukutse valikul loodi ka teistes linnades ja rajoonides kutsenõuandlad, kokku 24. Kutsenõuandlate töötajad, valdavalt psühholoogid, said tolle aja kohta hea kutsesuunitlusalase koolituse.
Kutsenõuandlad koordineerisid kutsesuunitlustööd koolides, korraldasid infoüritusi ja õpetajate koolitusi. Samuti koguti kutsevalikuga seotud statistilisi andmeid. Kevadeti osaleti kutsesuunitluskomisjonides, kus arutati läbi õpilaste edasiõppimise või töölemineku otsustused ning sügiseti vaadati, kuidas õpilased tegelikult toimisid. Kutsesuunitluskomisjonide tegevus sai ka kriitika osaliseks, seda peeti õpilaste ahistamiseks elukutsevalikul. Komisjonidel olid kasutada andmed selle kohta, kui palju ja millistele erialadele võeti õpilasi ametikoolidesse vastu. Ametikoolide kohad olid planeeritud rahvamajanduse vajadustest lähtuvalt. Lõpetajad suunati hiljem tööle. Paraku ei saadud arvestada igaühe soovi ning kutsesuunitluse spetsialist, olles riigiametnik, pidi kompromissi tegema oma südametunnistusega ning suunama noore sinna, kuhu riigil oli vaja. Kutsenõuandlad likvideeriti 1988. aastal.
 
1970. aastal loodi Pedagoogika Teadusliku Uurimisinstituudi juurde Üleliidulise Tööõpetuse ja Kutseorientatsiooni Teadusliku Uurimise Instituudi filiaal nelja teadustöötajaga. Teadustöö teemad olid seotud kutsesuunitlusega. Sel perioodil ilmus hulk kutsesuunitluse ning kutsevalikuga seonduvaid väljaandeid, millest üks osa oli suunatud noortele, teised olid abiks kutsesuunitlusega tegelevatele pedagoogidele.
 
1973. aastal moodustati Tartu Riikliku Ülikooli juurde kutsesuunitluse kabinet, mis töötas kuni 1994. aastani. Kabineti loomisel oli esmaülesandeks ülikooli erialade kutsekirjelduste koostamine. Kabineti loomisel seadis ülikooli juhtkond töötajatele eesmärgiks suunitleda ülikooli sisseastujaid kõrge konkursiga humanitaarerialadelt ala konkursiga reaalerialadele (füüsika, keemia, matemaatika). Ülesanne tundus küllaltki ebareaalne, seepärast alustasid kabineti töötajad uuringuid: 1974. aastal viidi uuring läbi neljas teaduskonnas, 1975. aastal haaras see juba 99% sissastujatest. Sisseastujad täitsid huvide küsimustiku, kutse-eelistuste ja võimete (GATB) testi. Kasutati ka keskkooli ja ülikooli õppeedukuse näitajaid, samuti andmeid sisseastujate iseloomustustest. 1983. ja 1986. aastal viidi läbi kordusuurimus. 1985. a, viis aastat pärast ülikooli lõpetamist, saadeti kogu valimile ankeet, milles nad vastasid küsimustele oma töö ja õpingute kohta. Järgnevail aastail jätkati sellelaadseid uurimusi koos Tartu Ülikooli haridussotsioloogia laboratooriumi sotsioloogiliste uurimustega.
 
Tartu Ülikooli Kutsesuunitluskabinetist kujunes 80-ndate aastate esimesel poolel omalaadne kutsenõustamiskeskus. Tööle olid asunud mitmed ülikooli lõpetanud psühholoogid. Klientideks pääsesid keskkooliõpilased üle terve Eesti. Klassijuhatajad reserveerisid varakult suurtele õpilasrühmadele vastuvõtuajad. Õpilasi testiti rühmas üldvõimete testiga (General Aptitude Test) ning J. Hollandi teooria järgi koostatud lühiküsimustikuga. Mis aga kõige olulisem – testitulemustele ehitati üles individuaalne dialoogiline isiksusekeskne nõustamisseanss (algusaegadel teatati testitulemusi individuaalselt ning võrreldi neid objektiivsete andmetega, järgides printsiipi “Ära kahjusta!”; järkjärgult, kogemuste ja teadmiste kasvades võisid nõustajad endale lubada kliendile kasuks tulevat sekkuvamat lähenemist). Et töö tulemusele puudus rangelt sõnastatud riiklik tellimus, sai võimalikuks sisuline üleminek kutse­suunamiselt (noorte orienteerimiselt plaanimajanduses ette nähtud ametikohtadele) kutsenõustamisele, mis toetas noort talle sobiva töö/tee valikul. Ülikooli vastavad töötajad korraldasid ka kursusi kutsenõuandlate töötajatele, paljude kutsenõuandlate psühholoogide hulgas levis isiksusekeskse nõustamise ideestik (ning jätkuvalt seisid nad vajaduse ees teha kompromisse riigitellimuse ja noore isiksuse toetamise vahel).

1987. aasta lõpus hakati Nõukogude Liidus noorte kutsesuunitlemisega tegelema täiesti tsentraalselt, loodi Moskvast juhitav ühtne üleliiduline ning tsentraalselt rahastatav süsteem. Eesti jaoks tõi see kaasa ülevabariigilise nõustamissüsteemi, mille keskus asus Tallinnas – Eesti Vabariiklik Kutsesuunitluse Keskus ning Lõuna-Eestit teenindav allüksus Tartus. Viimane sulandus olemasoleva ülikooli kutsenõustamis­kabinetiga ühte. Uus struktuur kahte suurde keskusesse koondunud spetsialistide näol võimaldas jõuda uuele kvaliteeditasemele. Selle perioodi sündmustest olulisimaks tuleb pidada läänelikke karjäärinõustamispõhimõtteid tutvustavate koolituste läbiviimist. See võimaldas olemasolevat teenusepakkumist võrrelda arenenud maailmas toimuvaga ning pakkuda spetsialiseeritud õpet. Sisulist võrdlust teiste maade erialanõustamisega toetasid tekkinud isiklikud ja tööalased kontaktid kolleegidega. Avanesid võimalused kutsuda õppejõude ja koolitajaid teistest riikidest. See tõi kaasa arengu ka muudes rakenduspsühholoogia valdkondades, mis omakorda avaldas kiiret ja positiivset mõju nõustamise vallas, sest valdav osa tollaseid erialanõustajaid oli just psühholoogiharidusega.