Mida selgemini näha, teada ja tunnetada inimelu ja selle etappide seaduspärasusi, seda lihtsam on elada oma elu rõõmsalt ja rahuldustpakkuvalt.

Võib-olla isegi õnnelikumalt. Kujundades seda ise ajapikku tõeliselt eriliseks, ainulaadseks ja unikaalseks, vaatamata selle sisse programmeeritud tavalisusele.

Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessor Daniel Levinson ja tema kolleegid uurisid 40 meest vanuses 35-45, keda nad intervjueerisid 5-10 korda, igaüht kokku 10-20 tundi. Vanuserühma valik lähtus ülesande püstitusest – just selles vahemikus toimub keskikka üleminek. Uuringut läbi viies said nad aru, et seda konkreetset (või siis ükskõik millist) perioodi inimese arengus ei ole võimalik mõista ilma tervikut hoomamata.

Inimene läbib elus viis põhietappi:

  •  täiseaeelik (0-22),
  • varane täisiga (17-45),
  • keskiga (40-65),
  • hiline täisiga (60-85) ja
  • väga hiline täisiga (80 ja edasi).

Eavahemikud kattuvad osaliselt, sest etappide endiga võrdselt tähtsad on üleminekuperioodid. Ühest etapist teise minek on arengu­samm, mis nõuab aega, et teha lõpparve ühe eluetapiga ning seada ennast valmis teiseks. Levinson keskendubki just peamiselt neile üleminekutele. Ta nimetab ka seda perioodi elus, mida enamik armutult keskeakriisiks tembeldab, sõbralikult hoopis üleminekuajaks kesk­ikka.

Esimene tõsine üleminek viib meid varase täisea etappi ja kestab tavaliselt 17-st eluaastast 22-ni. Kaks peamist ülesannet selle vältel on lõpetada lapsepõlv ning valmistuda täiskasvanueluks. Inimese ees seisavad sellised ülesanded nagu maailma olemuse mõistmine ja selles oma koha määratlemine, suhete lõpetamine (või nende ümberkujundamine) oluliste isikute, gruppide ja institutsioonidega, nendes suhetes kujunenud mina-pildi ümberhindamine või muutmine. Ülesande teine pool on seotud uute algustega – sa uurid maailma võimalusi, kujutades end ette selle osalisena, kujundad oma täis­kasvanu-identiteeti ning teed ja samas testid esimesi n-ö täiskasvanu-valikuid.

Varase täisea põhiosas, vanuses 22-28, toimub ametivalik, luuakse armusuhteid (millega kaasnevad tavaliselt ka abielu ning perekond), valitakse väärtushoiakud ja kujuneb elustiil. Siin on meil kaks näiliselt vastukäivat ülesannet: uurida erinevaid võimalusi elu korraldamiseks ning luua stabiilne elu. Igaüks peab seejuures leidma nende kahe ülesande lahendamisel just talle sobiva tasakaalu.

30-le lähenedes on tekkinud juba suhteliselt kindel elukorraldus ning kohe tekivad ka küsimused. Kas ma pühendusin liiga ennatlikult? Kas ma tahan niimoodi elu lõpuni elada? Kas ma peaksin otsima midagi muud, mis sobiks mu olemusega paremini?

30. eluaasta võimendab neid küsimusi. Hääl sügaval sisimas ütleb täie tõsidusega: „Kui ma tahan oma elu muuta – midagi lisada või kõrvaldada –, siis pean sellega kohe alustama, muidu on hilja.” Mõne jaoks on tegu n-ö 30. eluaasta kriisiga – senine elukorraldus näib talumatuna, kuid raske on selle asemele ka midagi muud luua.

Nende kriitiliste küsimuste tulemusena on enamikul 30. aastate teiseks pooleks elukorraldus muutunud. Tipnevad abieluprobleemid ja kasvab lahutuste arv. Tehakse ka palju tööalaseid muutusi, nt valdkonna vahetus või edasiliikumine ametiredelil. Kõige olulisemad on aga sisemised muutused, nii eesmärkides kui ka elunähtuste tõlgendamises ning hindamises. Paljud käivad enne uue raja leidmist läbi suure madalseisu.

Teine täiskasvanuelu etapp kujuneb välja 32.-33. eluaasta paiku ning kestab 39.-40. eluaastani. Seda aega nimetatakse paikaloksumiseks ja siin peab inimene endale ühiskonnas ni¹i leidma ja saama selle hinnatud liikmeks. Inimene paneb paika või visandab eluplaani. Perioodi lõpus toimub tavaliselt BOOM – Becoming One’s Own Man” – eneseteadlikuks inimeseks saamine.

Levinsoni järgi on just BOOM eriti oluline periood, sest siin võivad käivituda erinevad stsenaariumid – kas stabiilse elustruktuuri kinnistamine ja areng (või sellese kinnijäämine ja teatav taandareng) või elustruktuuri kardinaalne muutmine ja väljamurdmine. Uksele on koputamas üleminekuaeg keskikka, mis omandab sageli 30. aastate kriisi tunnused.

Üleminek keskikka toimub tavaliselt 40. ja 45. eluaasta vahel ja on sild varase täiskasvanuea ning keskea vahel. Esile kerkivad sellised küsimused: „Mida ma oma eluga seni olen teinud? Mida ma tahan saada ja anda – oma kaasale, lastele, sõpradele, tööle ja ühiskonnale? Millised on minu tegelikud väärtushoiakud ja kuidas need minu elus kajastuvad? Millised on mu oskused-anded ja kuidas ma neid kasutan või raiskan? Mis on mu varasematest unistustest saanud ja mida tahan nende osas nüüd peale hakata?”

Rohkem kui 80% jaoks sisaldab see üleminekuperiood suuri sisemisi ja ka väliseid võitlusi. Inimene küsitleb ennast ja pole samas üldse kindel, kas ta tahab või julgebki vastuseid teada.

Milleks see valulik protsess vajalik on? Sellepärast, et ükski eluetapp ei võimalda täielikult välja elada kõiki meie loomu­omaseid võimalusi. Seepärast tuleb vältimatult seada prioriteete ja teha valikuid ning mida teadlikumalt me seda teeme, seda parem on.

Kahjuks avastab enamik inimestest selles eluetapis, et suur osa varasemast elust põhineb illusioonidel ning aeg seista silmitsi reaalsusega. Sellega tõdemusega kaasneb väga lai palett tundeid, nagu näiteks pettumus, rõõm, kergendus, lein või vabadus. Konkreetsed emotsioonid, mida inimene tunneb, sõltuvad sellest, kuidas ta tahab ja oskab suhtuda reaalsusesse ning illusioonide purunemisse.

Kõige enam võidavad need, kes oma sisemaailmaga paremini kontakti saavad ning kirjeldatud protsessi eest pead liiva alla ei peida. Nende jaoks võib keskiga olla elu viljakaim ja nauditavaim aeg. Neid ei mõjuta ja ei türanniseeri ambitsioonid, instinktid ja illusioonid. Nad on lisaks iseendaga rahujalal olemisele (ja just ka tänu sellele) paremas kontaktis ka teistega.

Rajaleidja, 2009 : Peep Vainu artikli Minu unikaalne elu: kui mees hakkab jõudma keskikka põhjal