Kontakti võtmise oskust võib pidada õnnestunud suhtlemise nurgakiviks.
Kontakti puudumisel on tulemuseks pinnapealsed lahendused. Mõtle kas või juhi peale, kes möödaminnes viskab sekretärile pataka pabereid ja lisab mokaotsast, et vajab neid sorditult tunni pärast. Kui sekretär sel hetkel telefonitsi vestleb, ei saa ta süveneda, mis eesmärgil, kujul ja mis ajaks juhil neid täpselt vaja on. Ta ei saa seda ülesannet parimal moel täita ning sellisele delegeerimisele võib järgneda vastupanu, mis vallandab arusaamatuste laviini.
Samalaane tüüpolukord on, kui naine tuleb koju ja teatab diivanil istuvale mehele: „Pane riidesse, me läheme mu emale külla!“. Kui sellele ei eelne mingisugust eelhäälestust või selgitust, on naine ilma kontakti võtmata tunginud mehe privaatsesse tsooni. Mehel võis olla tööl väga raske päev; ta oli lubanud kohtuda sõbraga, tahtnud lihtsalt üksi olla – igal juhul edastas naine, oma teate n-ö kurtidele kõrvadele. Tal ei maksa oodata, et mees rõõmuhõisetega püsti kargab ja rõivastuma tõttab.
Kontaktiloomist saab õppida ja harjutada. Selle eeldus on sõnalise väljenduse selgus ja partnerile arusaadavus. Mittesõnalise käitumise kooskõla sellega, mida sõnades soovime väljendada. Keskendumine olukorrale, milles hetkel viibime – just selle olukorra vajadustele ja eesmärkidele. Hea kontakti saavutamisele aitab kaasa avatud ja hinnanguvaba keskendumine suhtluspartnerile.
Kasulik kirjandus
Thomas Gordon. Tark lapsevanem, 2003.
Robert Bolton. Igapäevaoskused: kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada, 2002.
M. McKay, M. Davies, P. Fanning. Suhtlemisoskused, 2004.
Thomas Gordon. Tõhus juht, 2003.
Rajaleidja, 2009