Selge eneseväljenduse eesmärk on teha end teistele inimestele võimalikult mõistetavaks.

Põhjusi, miks meid ei mõisteta, on mitmeid – teised ei pruugi arvata samamoodi. Nad tegelevad oma asjaga, meie probleem on neile lisaprobleem. Aga põhjus võib olla ka valesti valitud väljendusviis.

Kõige kindlam viis end selgelt väljendada on kasutada MINA-keelt. „Sina“ lause alguses mõjub ründavalt ja süüdistavalt ning sunnib teist poolt end kaitsma.

MINA-sõnum algab käitumise kirjeldusega, järgneb ausate tunnete nimetamine ja käitumise konkreetne mõju MULLE. Kuri lapsevanem võiks oma hilja koju tulnud teismelisele öelda: see, et sa kokkulepitud kellaks koju ei tulnud, tegi mind murelikuks ja ärevaks. Kartsin, et Sinuga on midagi juhtunud ega suutnud seetõttu doktoritöö kirjutamisele keskenduda.

Lapsevanemana mõtleksime umbes sama ka siis, kui ütleksime ärritunult: kuidas sa julged mulle niiviisi teha, ma muretsesin end halliks! Kuis Sa veel üks kord mulle sellist peavalu valmistad, saad karistuseks telekavaatamiskeelu. Laps kuuleb täiesti erinevaid sõnumeid: esimesel juhul on vanem mures, teisel süüdistatakse teda konkreetselt millegi eest, milles ta oma arust üldsegi süüdi pole...

Selge eneseväljenduse mõte ongi näidata oma tundeid ja seost juhtunuga, mitte solvumist, mida kellegi käitumine on põhjustanud. Solvumist ei suuda heastada keegi, kuid käitumist saab ehk muuta. Väga tõhusaks on selge eneseväljenduse kasutamine osutunud tööolukordades, kui suure pinge tõttu kasvavad emotsioonid üle pea ja seetõttu võidakse suhteid kahjustada.

Kasulik kirjandus
Thomas Gordon. Tõhus juht, 2003.
Thomas Gordon. Tark Lapsevanem, 2003.
Robert Bolton. Igapäevaoskused: kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada, 2002.
Matthew McKay. Suhtlemisoskused, 2004.
 

Rajaleidja, 2012