Pere ja töö ühildamine on viimastel aastatel ja jätkuvalt ka edasi võtmeküsimus. Olukorras, kus tööturul on oodatud kõik, kes vähegi tööd teha tahavad ja mõistavad, pööravad ka tööandjad paindlike ja peresõbralike lahenduste leidmisele üha rohkem tähelepanu.

Praegu pakutakse peredele paindlikku tööaega, lapsehoidmisteenust, ranitsatoetust, pidusid, toetusi emaks-isaks saavatele töötajatele ja palju muud põnevat. Viimasel ajal koguni loenguid kodanikuhariduse teemadel: näiteks, kuidas hoiduda HIV-st ja rääkida seda oma lastele. Kõik selle nimel, et pereinimesed ei peaks kogema liialt palju töövälist stressi.

Kui tööandjad on üsna lahked pakkuma paindlikke lahendusi, siis lapsevanem jääb alati dilemma ette: kas pöörata tähelepanu rohkem perele või tööle ja kuidas leida tasakaal. Eestis on küllalt vapraid emasid-isasid, kes on tööle tõtanud väikelaste kõrvalt, endal süda murest raske. Hingerahu tagava sissetuleku teenimise kõrval jääb teadvusse tõsiasi, et esimesed kolm eluaastat on lapse arengus kõige olulisemad ja laps vajab sel ajal vanemate erilist kohalolekut. Küllap on lapsevanemad märganud sedagi, et teevad liiga palju tööd ja laste jaoks aega pole. Lapsed muutuvad pikapeale virilaks ja võivad haigestuda, sest pärast pikka lasteaiapäeva pole neil piisavalt aega ja ruumi oma tunnete ja hirmude väljaelamiseks. Vanemad on päevatööst väsinud ja loodavad pigem harmoonilistele õhtutundidele. Laps on laps just selle poolest, et delikaatsuse asemel annab ta kohe märku sellest, kui asjad talle ei sobi.

Hästi toimivad kokkulepped ja rituaalid, millest alati tuleb kinni pidada. Lapsele tuleb alati rahulikult seletada, miks emal-isal pole aega, miks töö on vajalik ja mis toimub. Ei maksa arvata, et laps ei mõista niikuinii – eakohasest selgitusest on alati abi. Lapsevanem peab olema nutikas ajaplaneerija, et rohkem pere ja lastega koos olla, käia spordiklubides, veekeskustes lõõgastumas. Kui võimalik, tasuks lapsi vahel ka tööle kaasa võtta. Seeläbi õpivad nad mõistma, millega vanemad tegelevad ja et see on tähtis. Lapsevanem peaks kindlasti rääkima ka tööandjaga oma tööajast, et mitte kahjustada peresuhteid. Paljudes töökohtades saadakse vanemate muredest vägagi hästi aru.

Meie elu on liialt laenu-, kasumi- ja tarbimiskeskne. Kui täiskasvanu on puntras oma tööga ja loodab kas koos sõpradega lõõgastumise või iga hinna eest lastevaba puhkamisega end turgutada, siis lapsed võivad sulguda endasse või ilmutada hüperaktiivsust, muutuda arvuti- või teab veel mille sõltlaseks. Nad harjuvad, et vanemad pole neile emotsionaalselt kättesaadavad ning jäävad isolatsiooni ja eralduvad vanematest täielikult.

Pere ei ole ainult lapsed, vaid ka abikaasa, elukaaslane, vanemad, sugulased. Seepärast tasuks alati mõelda prioriteetidele ja mitte seada tööd tähtsamaks suhetest, nagu see meil üldiselt kombeks on. Toimivaid suhteid vajab inimene nagu õhku, kuid nende hoidmine on keeruline ja pidev ülesanne. Kui töökohustused kipuvad pikale minema ja tööjutud tungivad vägisi koju kaasa, maksaks mõelda: mida see minu kohta räägib? Kas olen põgenenud töösse, kas on mu suhe kiiva läinud või ei rahulda see töö mind?

Teemakohased lingid
Perekeskus Sina ja Mina
Perekool

Kasulik kirjandus
Dale Garnegie. Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi, 2002.
Michael Powell. 1000 põhjust olla sinu sõber, 2006.
Natalie Elman, Eileen Kennedy-Moore. Sõpruse kirjutamata reeglid, 2005.
Aletha J. Solter. Nutt ja jonnihood, 2007.
Anna Wahlgren. Kooskasvamine: laste hooldamisest ja kasvatamisest : 0-16 eluaastat, 2008.
Jorunn Hansson, Christina Oscarsson. Õnnelikud lapsed, 2006.
Kaija Maria Junkkari, Lari Junkkari. Sinuga siin ja praegu, 2007.

Rajaleidja, 2009