Sõnaühend “kodus töötamine” võib manada silme ette pildi hommikumantlis, kammimata peaga inimesest, kes tuiab arvuti ja köögi vahet või suhtleb kliendiga telefonitsi, võileib suus ja hambad veel pesemata.

Tegelikult võib kodukontor olla aga ka hästi varustatud töötuba, kus saab vajadusel ka koostööpartnereid ja kliente vastu võtta. Kodukontor ei tähenda laisa mehe äristiili: teen, millal tahan ja kui üldse tahan... Ka kodus töötamise puhul on riskitegur ületöötamine: pead olema tugev ajaplaneerija ja enese distsiplineerija. Et kodus töötamine sujuks, võib vaja minna nii töötaja kui tööandja nõustamist.

Kodus töötamisel võib olla muidki probleeme – näiteks arvutivõrkude turvalisus, Interneti-ühenduse kiirus ja järjepidevus jpm. Riskide hajutamiseks tulevad alternatiivse lahendusena kõne alla kaugtöökeskused, mis toimivad ka õppekeskustena (eriti maal). Nende kaudu saaksid end hõlpsamalt rakendada ka puuetega inimesed ja väikeste lastega perede emad. Sellisel kaugtöökeskusel on juht, kes reklaamib keskuse võimalusi ettevõtetele, vastutab kohapeal tööohutuse eest, tagab hea tehnilise varustuse ja turvalisuse. Kaugtöökeskuste eelis on ka kulude läbipaistvus ning tänu sidemetele partner-kaugtöökeskustega (kas või nt Hispaanias) rohkem töövõimalusi.

Kodutöö puhul võib probleemiks saada pidev ärevustunne – et õieti nagu ei tööta kogu aeg, kuid ei puhka ka. Selle vastu on hea kasutada ikkagi kokkulepitud tööaegu, pidada muul ajal Interneti-paastu ja täita kõik tööülesanded tähtajaks. Ka kodustele tuleks seletada, millal vajad vaikust ja rahu. Katkestamine pärsib töövõimet ja kurnab aju. Ka kodukontoris töötamisel ei tohiks unustada, et iga päev tuleb käia värsket õhku hingamas, tegelda spordiga, toituda tervislikult ja süüa pigem tihedamini.
 

Kasulik kirjandus
Terence Conran. Täiuslik kodu, 2004.

Rajaleidja, 2012