21. sajandi häda on, et meie töövõimet ähvardavad nii moodsad tehnoloogiad kui ka pidevalt kiirenev elutempo.

USA-s tehtud uuringu tulemuste järgi on inimeste tööaeg viimase 10 aasta jooksul pikenenud kaheksa tunni võrra, sest inimesed teevad tegelikult tööd ka väljaspool tööaega – telefoniga autos või WC-s ja arvutiga isegi voodis. Sellise n-ö pideva töötamisega pole aga efektiivsus suurenenud, sest inimest katkestatakse pidevalt. Katkestamine väsitab aju ja muudab ka kõige andekama inimese võimed keskpäraseks. Kas vaatame e-posti, vastame telefonile, suhtleme MSN-is või Skype’is, võtame vastu mõne kolleegi sõnumi või ka mõtleme oma tegemata ülesannetele – kõik see kurnab. Kuigi tehnoloogia areneb, pole inimene kõikvõimas. Seepärast tuleb iga asja puhul küsida, kas see täiendab või pärsib võimeid.

Töökohal on palju stressitekitajaid – eelkõige katkestajad, mis nõuavad 15–20 minutit uuesti “rajale saamiseks”. Väidetavalt 40–60 % peavaludest on tingitud tööst. Depressioon teadupärast on algul episoodiline, seejärel muutub krooniliseks. Väsimus asub kesknärvisüsteemis – aju säästes on meil võimalik ka ennast säästa. Aju ca 2000 keskust koordineerivad ka kõige keerulisemaid protsesse, mida meil igapäevaselt on vaja sooritada. Kui tasakaal läheb paigast, siis muutumegi kannatamatuks, impulsiivseks, kaotame tähelepanu, ärritume kergesti... Sellise inimesega pole aga kerge koos töötada.

Hea uudis on see, et aju on treenitav. Kehalise koormusega võime kasvatada ka närvirakke. Uuringutega on välja selgitatud, et isegi treeningutest mõtlemine parandab aju seisukorda. Juhuslik treening aga taastab neuroneid kuni neljaks nädalaks. Füüsiline tegevus, kas või kõrvalestade rullimine koordinatsiooniharjutusena treenib nn „mõtlemiselihaseid“. Füüsilist treeningut vajab ka süda, et ta jõuaks verd pumbata. Ainult füüsilisest tegevusest siiski ei piisa, sest inimese mälu hakkab umbes 20ndast eluaastast halvenema. On vaja pidevat mõttetegevust ja väljakutseid, et mälu parandada.
 

 Rajaleidja, 2012