Tööstress on pingeseisund, kus on kogunenud palju stressoreid. Kokku on olemas üle saja erineva stressori.

Mis ühele on pinget tekitav, ei pruugi seda olla teisele. Kui hommikul ärkame enamasti pingevabalt, siis edasi piisab sellest, et kraanist ei tule vett või keegi ütleb halvasti ning tekib pinge. Kui me ei suuda neid olukordi lahendada, siis jääb neist jääkpinge. Seetõttu oleme edasistele stressoritele juba tunduvalt vastuvõtlikumad, võime hakata halvasti ütlema ja üliemotsionaalselt käituma. Stressi tunnused: tekib närvilisus, tööga ei saa enam hästi hakkama, tekivad minitraumad, sest asjad kukuvad ja vigastame ennast, oleme hajameelsed, jääme kergesti haigeks. Stress võib inimese panna ka alkoholi ja suitsuga liialdama, üle sööma või poodlema. Need on lohutustegevused – premeerime ennast, sest asjad on halvasti. Uuringute järgi langevad kõige enam stressi ohvriks töönarkomaanid ehk A-tüüpi isiksused. Nad on enamasti kärsitud, ei malda kuulata, räägivad kiiresti, tegutsevad kiiresti, naudivad saavutamist. Nende töö ja vaba aeg kattub, sest töö ongi nende hobi ja tekib võimetus puhata.

Mõistlik on leppida nende stressoritega, mida me ei saa muuta, ja endast sõltuvaid probleeme lahendada. Suurimad tasakaalust hälbimised võivad tekkida teadmiste-võimete-oskuste ja majandusliku heaolu vahel – oma võimetega ei suudeta tagada endale piisavat sissetulekut. Aga ka vaimne ja füüsiline tervis ning kindlasti suhtedki tuleb hoida tasakaalus. Stressi sattunud inimese meelest on kõik halvasti, kuigi tegelikult on paljud asjad hästi ja vaid mõned halvasti. Tuleks ennast kõrvalt vaadata, sest vaid nii suudame probleemi mõistusepäraselt lahendada. Kui probleem ei sõltu meist, siis tasuks keskenduda lõõgastavatele tegevustele.

Kui aga lahendus sõltub meis endist, tuleks alustada probleemide ülestähendamisest, valida neist välja kõige tähtsam ja see lahendada. Kepneri meetodi järgi tuleb kirjutada üles kõik olemasolevad probleemid, hinnata nende olulisust esimeses tulbas 10 palli süsteemis, kolmandas tulbas pakilisust 10 palli süsteemis ning viimases lahtris summeerida tulemused. Seejärel on vaja lahendada enim punkte saanud probleemid. Kusjuures planeerida konkreetselt: kes teeb, mida teeb ja millal teeb. Eestlasel olevat küll raske teha kolme asja: vabandada, paluda abi ja öelda, et ta teist inimest armastab... Ent kindlasti võiks otsida abi nt oma tutvusringkonna inimestelt. Eriti vajalik on see emotsionaalsete probleemide korral. Lisaks tasuks analüüsida, kas ollakse aktiivne või passiivne pingemaandaja ja vastavalt sellele ka tegutseda – ehk siis kas sportida või mediteerida.

Vahel on tähtis leppida sellega, mis on ja mida muuta ei saa ning õppida sellest tuleviku tarbeks.

Teemakohased lingid
Tööstress
Stressi teejuht
Tööstressi portaal

Kasulik kirjandus
Aili Paju, Liina Raudsik. Stress kui asümmeetriline seisund – loomulik ravi, 2007.
Jo, Ruan. Hingerahu. Innustavaid õppetunde stressivabaks eluks, 2007.
Christina Rodenbeck. Meditatsioon: lihtsad eneseabivõtted kodus, tööl, reisil, 2007.
Manfred Kets de Vries. Õnne valem, 2003.
David Servan-Schreiber. Stressist vabaks ilma ravimiteta, 2005.
Sirje Niitra. Stress: räägivad juhid ja hingetohtrid, 2004.
Luule Viilma. Ellujäämise õpetus IV, 1999.

 Rajaleidja, 2012