Oleme harjunud mõtlema, et loovus on midagi unikaalset, mis vaid vähestele omane. Et loova mõtlemise taga on suur anne ja sajandite inspiratsioon. Tavaline inimene aga ärgu parem näiteks TV vahendusel superstaariks pürgigu!

Meis kõigis on tegelikult annet. See tuleb vaid üles leida. Kaks müüti, mis segavad olemast loovad: ratsionaalsed inimesed ei vaja loovust ning et see kaasasündinud anne, mida pole võimalik omandada – ühed inimesed lihtsalt on andekamad. Esimese müüdi vastu räägib see, et hoopis interaktsioon kahe ajupoolkera vahel võimaldab lahendada keerulisi ülesandeid. Teise müüdi juures tasuks mõelda laste mängule – see on ju puhas loovus! Me kõik oleme olnud lapsed, järelikult on kogu see maailm meie sees alles!

Loovust saab rakendada kokakunstis, suhtlemisel lastega, töö korraldamisel, vaba aja sisustamisel, oma partneri tunnustamisel ja paljudes muudes valdkondades. Et loovus paremini avaneks, tuleb erisustesse ja tegemistesse suhtuda kriitikavabamalt, austada elu ja inimesi meie ümber, leppida sellega, mida muuta ei saa ja püüda lahendada asju, mis sõltuvad meist endist. Luua reaalseid kontakte inimestega, tunda huvi, kuulata ilma hukka mõistmata, näha ilu ja mõttekust, hoida oma meel puhas halvustavatest mõtetest ja süüdistamistest. Leida igas päevas aega enese sisse minemiseks ja unistamiseks, fantaseerimiseks. Ergutada oma meeli muusika ja muude kunstiliikidega. Käia palju puhtas looduses. Kui endaga kontakt saavutatud, siis avaneb ka loovuse kanal ja näeme maailma teistsuguse pilguga. Miks mitte alustada siis juba teadlikult kaunite kunstide õppimist – näiteks rahvaülikoolis? Loovus ei peitu üksnes pintslitõmmetes, vaid võib avalduda ka kaltsuvaiba kudumisel, klaasmosaiigi koostamisel või puidu nikerdamisel. Sellised tegevused annavad meile usku, jõudu ja parema enesetunde. Loova vaimuga inimesel on oskus näha probleeme uuel viisil, ära tunda väärt ideid ja veenda ka teisi. Loovus on uue väärtuse äratundmine ja kasutuselevõtmine.

 Rajaleidja, 2009