Mugavam on mõelda, et tööstress tuleb halbadest töötingimustest, mõistmatutest ülemustest, vildakast töökultuurist ja et enamasti on meie liigses töökoormuses süüdi kolleegid. Harvem võtame vastutuse, kumma jalaga hommikul voodist välja astuda, iseendale.
Soome kirjanik ja filosoofia müügimeheks tituleeritud Esa Saarinen soovitab seda mõõta humoorikates indeksites: mida vähem õnnelikke paare enda ümber suudad taluda ning mida vähem soojalt ja südamest naerad, seda väiksemaks muutuvad need indeksid. Ja kui lõpuks enam nädala jooksul kordagi naernud pole ning üheainsagi suudleva paari nägemine marru ajab, on saabunud totaalne kibestumine ja indeksid on nullis.
Kui loobume positiivsete tunnete näitamisest, komplimentide ja lugupidamise avaldamisest, siis võib see viia selleni, et kui üritame kedagi rõõmustada, saame rõõmu asemel hoopis pahameele osaliseks – inimeses käivitub negatiivne ajalugu, meenub aeg, mil me temast ei hoolinud. Lahendus on jää sulatamine väikeste heategudega. Nt kui sekretär on oma töösse lasknud mitmeid ebatäpsusi, tuleks negatiivse ajaloo katkestamiseks hakata märkama tema häid tegusid ja tunnustada tema õnnestumisi – selle asemel, et teda patukoti staatusse kinnistada.
Saarinen julgustab uskuma, et tegelikult on enamikus inimestes peidus palju rohkem head kui pinnalt välja paistab. Inimesed on palju enamaks suutelised kui nad välja näitavad ja pimestatud ebaõiglaselt oma igapäevamuredega. Kui õpime seda enda ümber märkama ja ise looma uusi maagilisi hetki, siis puhkeme ka õitsele.
Rajaleidja, 2009