Emotsionaalse intelligentsuse spetsialist Mare Pork kinnitab, et psühholoogiline keskkond koosneb enda ja ümbritsevate inimeste loodud meeleoludest. Inimesed meie ümber nakatavad meid oma tunnetega. Eneseanalüüsi ja teiste inimeste jälgimise abil saab inimene olla oma tunnetega kontaktis, mõista, millal on tegemist tema enda ja millal kellegi teise tunnetega, mis kogemata nakkunud.

Kui mõtled oma tutvusringkonna peale, meenub kindlasti keegi, kes on justkui sündinud õhkkonna mürgitajaks. Tema ilmumisel muutub atmosfäär pinevaks nagu äikesetormi eel, ta viriseb, vingub, süüdistab või on sarkastiline, näeb kõike mustades värvides, suudab inimesi omavahel riidu ajada, valib enamasti teemasid, kuidas kõik on halvasti. Võib olla, et tegemist on abi vajava depressiivse inimesega või tõepoolest täiesti teadlikult tegutseva psühhohuligaani ja kroonilise õhkkonnamürgitajaga.

Kuidas end halva mõju eest kaitsta?
Mare Porgi soovituste kohaselt tuleb ebameeldivas olukorras mõelda: mida mina saan praegu teha, et asjad paremaks läheksid? Mis on minu võimuses? Kas annan pigem energiat juurde, olen pingemaandaja, positiivsuse lisaja, naljatleja? Kuidas tulen toime tunnetega enda sees? Kas suudan ära tunda erinevaid seisundeid ja neid nautida?

Üks suuremaid kunste on oskus minna tagasi oma rahuseisundisse, kui tunnetes toimub revolutsioon. Inimesi, kes suudavad konfliktseid olukordi neutraliseerida ja positiivsetesse veelgi energiat lisada, hinnatakse kõrgelt. Selliseks inimeseks võib saada, juhtides oma tundeid loova visualiseerimise abil.

Teistele mõjub tugevasti ka viis, kuidas räägime. Milline on meie sõnavara ja edastatava jutu tonaalsus. Sõnadega võib teinekord teha rohkem kurja kui kavas on olnud. Et sõnaline pool kannaks positiivset energiat, võiks katsetada uusi lausealgusi: „Kas pole tore...“; „Vaadake, kui hästi/vahva, mõnusalt....“; „Mulle väga meeldib, kuidas Sa...“; „Lahe, et Sa....“; „Pole hullu, saame hakkama...“; „Tead, ma olen nii õnnelik, et .....“; „Olen nii uhke et Su üle, et Sa....“ ; „Läki, teeme selle ära!“ jne.

Loomulikult tuleks need endale suupäraseks muuta, et jutt ei mõjuks õõnsalt, kunstlikult. Sõnade taga on oluline märgata asju, mis tegelikult ongi hästi ning pisimaidki märke õnnestumistest ehedalt ja siiralt esile tuua.

Tunned end kindlamini, kui arendad välja positiivse õhkkonnakujundaja “veimevaka”, mida ootamatutes olukordades kasutada. Leiad sealt sobivaid viise toimetulekuks ka siis, kui endal tundekatel üle keeb. Julgeda nalja heita ebaõnnestumiste üle, sõbralt küsida, kuidas tema olukorda näeb ja kas oled tobedalt käitunud. Lubad endale, et oled vihane, solvunud, kurb, nördinud, segaduses – andke palun mulle aega emotsionaalseks kosumiseks! Leiad mitteverbaalseid viise enda mahalaadimiseks, jalutad õues, lastes värskel õhul oma meeled selgeks puhuda.

Rajaleidja, 2009