Nüüdseks olen Tallinna Tehnikaülikoolis geenitehnoloogiat (ehk geenisaagimist nagu üks õppejõud tabavalt märkis) õppinud juba rohkem kui pool aastat

Veel mõni aeg tagasi poleks ma osanud aimatagi, et Tehnikaülikooli õppima lähen, kuigi geenitehnoloogia peale olin varemgi mõelnud. Siiski kunagi mitte eriti tõsiselt, olin ju kogu aeg orienteerunud rohkem humanitaarainetele.

Elu teeb vahetaval huvitavaid pöördeid ja nii otsustasin väljakutse siiski vastu võtta.

Nii õpingi nüüd uudset perspektiivikat eriala ja aineid, mis hõlmavad keemiat, bioloogiat, füüsikat, matemaatikat, praktilisi laboratoorseid töid ja palju muudki huvitavat…

Elan ühikas ja õppetööst võtan osa kursusekaaslaste, kellega koos samu asju ju õpime, ja Tallinna linna pakutavate teenuste abiga. Hea tahtmise korral on ju kõik võimalik.

Kehaline kasvatus

Kui alguses tutvustava eelnädala tunniplaanis kehalist kasvatust nägin, hankisin vana harjumuse kohaselt kohe arstitõendi vabastuse kohta.

Selgus siiski, et seda pole vaja – ülikoolis pakutakse kehalise kasvatusena siiski vabaainena võimalust kehaliseks tegevuseks: erinevate spordialadega tegelemiseks või jõusaalis käimiseks. Esimesel semestril jäi see siiski valimata, kuid nüüd, kui õppehoonete vahelise liikumisega enam probleeme ei ole, käin tõepoolest kehalises kasvatuses – jõusaalis. Eks ülikool peagi võimaldama tavakoolist rohkem…

Tööle järgneb lõbu

Õppimine ja töö on teatavasti vaid üks osa tervikust. Peaaegu sama tähtis või vahest ehk tähtsamgi on ümbritsevad inimesed ja ühised tegemised – seltskond, sõbrad, vaba aeg. Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogidele on ühised peod, kuhu on kaasatud ka osa õppejõududest, rääkimata kursusesisestest kokkusaamistest, küll vist juba traditsiooniks kujunenud.

Algas see kõik vanema kursuse korraldatud geenitehnoloogide rebastepäeva peoga Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, millel olid ühtviisi tähtsad nii üksteisega tutvumine kui ka jõukatsumine (orienteerumine ja mitmed seltskondlikud võistlusmängud).

Rebastepeo käigus õnnistati kõik rebased, tuntud turismimärgile viitava tekstiga Welcome to geenitehnoloogia särgid seljas, sisse, tudengitele tehti ka tõukaardid. Muuhulgas näidati kõigile kuulsat miljonipeldikut.

Novembris järgnes sellel nn õppejõudude pidu, kus põhiosa moodustasid võistlused (näiteks lindistatud linnu või looma häälitsuse äraarvamine) ning viktoriinid õppejõudude-tudengite segavõistkondade vahel ja ka Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti, kus tulevikus põhitegevus olema hakkab, tutvustav ekskursioon.

Jõulude ajal pidasime aga meie, esimene kursus, isekeskis jõulupeo, kus jagati üksteisele kingitusi ja mängiti seltskonnamänge.

Oleme teinud ka palju muud huvitavat. Eelmisel aastal käisime kinos vaatamas menufilmi Nimed marmortahvlil, ära proovisime ka strateegilise liikumis- ja sõjamängu laserpüssidega.

Geenisaagijate vastlapäev

Vastlapäevale järgnenud tuhkapäeval pidasid geenitehnoloogid vastlapäeva, mille korraldamine jäeti seekord I kursusele, kes tuleproovi lõppkokkuvõttes edukalt läbi tegi.

Vastlapäevapidu algas liulaskmisega kelkudel ja vakstul, tegin selle ka ise läbi. Hilisemad võistlused üritasime siduda vastlapäevaga, kuid siiski olid kõik võistlused ka väikese konksuga: 10 cm vurri tegemine, 9-käigulise söögi, kuklite ja pannkookide söömine. Kuklite söömine oli pigem kukli kinnisilmi söötmine vastasvõistkonna poolt, 9 erinevat sööki ei olnud samuti alati päris need, mis pealtnäha paistsid. Pannkoogid pidid võistkonnad ise maitsestama ja ära sööma. Võistlustest oli veel oli näiteks vormelisõit, mis kujutas endast traadi otsas oleva rullikuga, kiiver peas, hernetera enda ees kindlat trajektoori pidi ajamist. Minule langes osaks au olla üks auväärsetest kohtunikest, kes tegid kindlaks võitjavõistkonna.

Võistluste üldvõitjad said savikujukese nimega B. Feliks. Nime sai põrguline DNA-ahela kuju biheeliksi järgi.

Lõpetuseks tahaksin veel märkida, et hindan kõrgelt seda, et kodusaarel mind unustatud pole ja et minu elu-olu ja käekäigu kohta jätkuvalt huvi tuntakse. Nii saan jätkuvalt olla ühteaegu nii hiidlane kui tipikas!