Milline on kõigi aegade parim ajakasutus? Tõenäoliselt leiame selle Piiblist! Proovige teha seitsme päevaga terve maailm ja ka siis veel neist seitsmest üks päeva puhata! Vaat seda võiks nimetada täiuslikuks ajajuhtimiseks ja näha sellest suurt väljakutset oma aega planeerida!

Hea uudis on, et meil kõigil on kasutada ööpäevas 24 tundi. Neid tunde oskuslikult kasutades võime olla niisama edukad ja hästi toime tulevad, kui seda on meie eeskujud. Halvem uudis on see, et sellest 24-st tunnist tuleb soovitavalt 8 tundi magada ja teine 8 kulutada tööle. Siis jääbki mänguruumi vaid 8 tunni võrra, et teha asju, mis tõeliselt meeldivad ning toimetuleku- ja konkurentsivõimet kasvatavad. Või elu harmoonilisemaks muudavad – kuidas kellelegi meeldib mõelda.

 Ajajuhtimisest on saanud omamoodi valuuta – kes oskab paremini, saavutab paremaid tulemusi, on hinnatum inimene. Aja planeerimist õpetatakse koolitustel. Vastavaid tarkusi jagatakse raamatutes. Miks me siis ei tule toime ja tunneme, et kohustusi on rohkem kui aega nende täitmiseks? Üks põhjus on ilmselt, et inimene pole ju robot, et ta nupuvajutuse ja kella peale asju ajaks. Liigne ajakontroll tapab loovuse ja spontaansuse ning tekitab lõpuks neuroosi. On nii mõnus võtta aega endale, mitte jälgida kella, unustada end kuskile, mõtiskleda, magada hommikul kauem – kas pole? Kui aga aja üle kontrolli üldse pole, saab sellest omakorda vaenlane ja stressiallikas.

Üks lihtsamaid lähenemisi selles vallas on Brian Tracy õpetus, kuidas iga päev tuleb kõigepealt ära teha kõige raskem ülesanne, n-ö pista konn nahka. Siis sujub ülejäänud päev ladusalt ja väiksemad ülesanded mänguliselt.
 

 

Enamasti aitab rajal hoida ka märkmikusüsteem, olgu siis tegemist füüsilise või elektroonilise variandiga. Enne seda peaks aga igaüks tajuma ära oma põhiloomuse: ajad, mil ta on toimekam, millal pikaldasem, millal mõte jookseb, millal on füüsiliselt kõige erksam jne. Ajajuhtimine peaks olema eeskätt individuaalne, mitte robotlik. Näiteks kui ikka meeldib hommikul kauem magada, ei tasuks kohtumisi panna enne lõunasele ajale. Või kui õhtul tahaks trenni teha, ei ole mõtet planeerida pikemaid tööpäevi. Teine oluline asi on teadvustada, mis on isiklikud ajaröövlid. Kas ma ikka pean jäämagi lugema kõmuajakirju või oleks selle asemel paslik lugeda midagi harivat? Kas pean kulutama aega autoga ummikutes venimisele või võin ühissõidukis oma tööasju ette valmistada, kas või keelt õppida? Kas oskan öelda „ei“ tegevustele, mis pole esmatähtsad? Kuidas võidelda mitmesuguste segajate ja katkestajate vastu? Võiksid endalt küsida sedagi, kas pead kõiki asju ise tegema või saab mõningaid kohustusi ja ülesandeid jagada.

Tõhusa ajajuhtimise abil saad kogunenud stressist vabaks ja jääb rohkem aega ka tõeliseks puhkuseks. Tegemata tööd ja väljakäidud lubadused istuvad niikuinii kuklas ja neelavad energiat, targem on need siis juba õigeks ajaks ära teha. Maailm pealegi armastab täpseid ja kohusetundlikke inimesi. Ainult üle pingutada ei tasu.

Teemakohased lingid
Ajajuhtimine.ee

Kasulik kirjandus
Ardo Reinsalu. Praktiline ajajuhtimine, 2007.
Aino Siimon. Ajajuhtimine I, 2004.
 
Rajaleidja, 2012