Enesehinnang tähendab seda, mida inimene arvab enda, oma tegevuste ja saavutuste kohta.
Siia kuuluvad inimese eneseväärikus ja positiivsed või negatiivsed tunded iseenda suhtes.
Enesehinnang võib olla madal, paras ja kõrge. Madala enesehinnanguga inimesed võivad olla aravõitu ega julge saavutada ja küsida seda, mida nad tahaksid. Paraja enesehinnanguga inimesed on sõbralikud, tahavad saavutada, taluvad kriitikat hästi. Kõrge enesehinnanguga inimesed on kõrgete nõudmistega, sageli rahulolematud ja enesekesksed.
Enesehinnangu kujunemine algab juba lapsepõlvekodus. Tähtsad on esimesed eluaastad. Lähedane suhe vanematega, piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisruumi kujundavad isiksuse, kes tunneb ennast väärtuslikuna, ilma et ta seda kogu aeg tõestama peaks. Tal on kerge austada iseennast, mõista teisi ja suhelda teiste inimestega. Kõrgema enesehinnanguga inimestele on iseloomulik tähele panna positiivseid hinnanguid ja mitte solvuda kriitika peale. Sisemine ebakindlus tingib vahel vajaduse kõike oma kontrolli alla saada, mis teeb elu mõistagi keeruliseks. Liigne poputamine ja vabakasvatus võivad samuti karuteeneks osutada, sest aitavad kaasa liialt kõrge enesehinnangu tekkimisele.
Kas enesehinnangut saab ka muuta?
Kui enesehinnang kipub olema kas liialt madal või kõrge, siis pole mõtet pikalt vanemaid ja lapsepõlve süüdistada, vaid mõelda, mida ise saaks ära teha.
Enesehinnang mõjutab meie vaimset tervist, heaolu ja suhteid. Kui ma olen endaga rahul, siis olen rahul ka teistega, perega, tööga. Harmoonia saavutamise nimel tasub pingutada!
Teemakohased lingid
Enesehinnangust, Heidi Reiljan
Rajaleidja, 2012