Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse eripedagoogid Kaie Ojassalu ja Marina Kuuseoja ütlevad kohe, et nad on oma ametisse armunud ning pole elukutsevalikut kordagi kahetsenud. See on töö eriliste inimestega, mitte erivajadustega, kinnitavad nad.

Kaie ja Marina jõudsid eripedagoogi elukutseni erinevaid teid pidi. Kaie Ojassalu esimene valik oli pedagoogikastki väga kaugel – ta oli toidutehnoloog. „Ühel ajahetkel tundsin, et tahan oma elus muutust,“ ütles Ojassalu. „Tahtsin minna õppima kodundusõpetajaks. Et seda ei saanud kaugõppes teha, hakkasin teisi õppekavu vaatama ja armusin eripedagoogi erialasse. Olen nüüd 10 aastat sellel alal toimetanud ja ei ole kordagi kahelnud, et see ongi see, mida otsisin.“

Marina Kuuseoja töötas 15 aastat lasteaiaõpetajana täitsa tavalises lasteaiarühmas. „Olen eluaeg õppinud. Olen tuisanud ringi mööda erinevaid kursuseid, kogunud diplomeid, aga olen alati kindlalt teadnud, mida tahan. Kui lasteaias hakkasid erivajadustega lapsed tulema tavarühmadesse, ei osatud nendega midagi peale hakata. Siis otsiti mind üles, et sina kogu aeg õpid, kas sa ei taha täienduskursustele minna. Muidugi tahtsin! Kõigepealt läksin eripedagoogi kursustele Tartusse. Ja siis tuli armastus, siis läksin ülikooli eripedagoog-logopeedi erialale. Hakkasin töötama erivajadustega lastega, sealhulgas kõnehäiretega lastega. Nii 10 aastat. Eelkooliiga on minu kirg, see on kõige suurem kujundamise iga. Lasteaed oli minu jaoks tähtis, aga ühel hetkel tuli teadmine, et kui ma nüüd oma elus midagi ei muuda, ei tee ma seda mitte kunagi. Nii tulingi Rajaleidjasse,“ kõneles Kuuseoja.

Mida tähendab teie jaoks eripedagoogi töö?

Kaie Ojassalu: Minu jaoks on see individuaalne töö lapsega. Miks mitte ka täiskasvanuga, aga südamelähedane on lastaialaste toetamine. See on armas iga. Töötamine eriliste laste ja inimestega, iga kord uue avastamine – see ongi minu töö.

Loe edasi 8.07.2015 Koolielust