1920-ndate aastate paiku hakkas Eesti toibuma Vene Keisririigi lagunemise, punarevolutsiooni ja sellele järgnenud Iseseisvussõja tagajärjel tekkinud kaosest. Talu­majanduse kõrval arenes jõudsasti tööstus ja sarnaselt teiste tööstusrevolutsiooni läbinud maadega, tõi see Eestisse vajaduse muuta töö efektiivsemaks. Tööandjad vajasid abi kvaliteetse tööjõu leidmisel.

Tartu Ülikoolis oli sel perioodil oma aja kohta arvestataval tasemel eksperimentaalpsühholoogia, mis toetas peamiselt metoodikate väljatöötamise osas ka kutsenõustamist. Kogu kutsesuunitluse problemaatikale püüti läheneda teaduslikult. Ajakirjanduses ilmunu põhjal võib väita, et tollased kutsevalikualased lähtekohad on aktuaalsed ka tänapäeval. Isiksuse sobivuse hindamisel mingile ametikohale peeti väga oluliseks igakülgset arvestamist isikuomadustega. Tollase psühholoogia traditsioonide kohaselt oli vaatluse all inimese mälu, tähelepanelikkus, ka huvid ja kombineerimisosavus jne.

Tähelepanu pöörati ka mõtlemise paindlikkusele ja kohanemisvõimele, nende omaduste hindamiseks kasutati testülesandeid. Kutsevalikul peeti tähtsaks arvestamist vastunäidustustega inimese tervisele.

Teisalt peeti oluliseks, et töö inimesele endale rahuldust pakuks. Lisaks võimetele uuriti ka isiku kalduvusi. Leiti, et töötulemused on paremad, kui inimene teeb võimetekohast ja samas talle huvipakkuvat tööd.

Tähtsaks kutsenõustamise eelduseks peeti objektiivse informatsiooni olemasolu tegelike tööolude kohta. Rõhutati, et kutsekoolid peaksid õpilastele rohkem oma koole ja erialasid tutvustama. Lapse edaspidiste õpingute suunamisel hinnati kutsenõustaja kõrval oluliseks nii õpetaja kui lapsevanema rolli. Tänapäevase elemendina on äratuntav ka üleskutse koostöö tihendamiseks kutsenõustajate, koolide ja tööbörsi vahel.

Märkimisväärsed olid noore Eesti Vabariigi pingutused üleriigilise nõustamissüsteemi loomisel. Valitses seisukoht, et nõustamisteenus peab olema noortele tasuta kättesaadav. 1925. aastal asutati Tartus kohaliku linna- ja maavalitsuse ühisalgatusel Eesti esimene kutsevaliku-nõuande büroo. Asutamise põhjuseks oli soov aidata linna- ja maanoori nende võimetele vastavate teenistuskohtade leidmisel. Peagi alustas sarnane büroo tööd ka Tallinnas.

Praktiline tegevus kutsenõustamise alal oli küllaltki edukas ja läbimõeldud. Eesti kogemuse vastu tunti huvi ka teistes riikides. Näiteks võib 1925. aasta Postimehest lugeda: “Haridusministeerium on saanud Tallinnas asuvalt Austria konsulilt kirja, milles huvi ilmutatakse kutsenõuande korralduse vastu Eestis.”

Kutsesuunitluse alal tehti ka teadustööd. 1933. aastal valmis Aleksis Kallitsa magistritöö teemal Kool ja kutsenõuanne, eriti silmas pidades Eesti olusid, milles on käsitletud enamikku kutsesuunitlustöö põhiküsimusi. Teadustöös arutatakse kutsesuunitluse vajalikkuse üle koolides, lahatakse noorte töökasvatuse ning kutsete tutvustamise problemaatikat. Autor leiab, et õpilastele tuleb anda ülevaade kutsetele esitatavatest nõuetest, samuti kirjeldada huvipakkuvat ametit tegelikus elus, et noor saaks oma võimalustes orienteeruda. Soovitati luua töökodasid õpilastele ning korraldada kutsetegelikkuse näitamisi. Kutsete tutvustamiseks pakuti juhiseid juba alates esimesest klassist.