Fookusgrupi meetod on seotud kahe sotsioloogiga: Paul Lazarsfeld ja Robert Merton (1948). Seda meetodit mainitakse esmakordselt R. Mertoni artiklis, mis ilmub ajakirjas “American Journal of Sociology” 1946. a. Alles 1970datel hakati fookusgruppe kasutama laialdasemalt.

Teoreetiline taust
Karjäärinõustamises on fookusgrupp kvalitatiivne meetod, teatavat sorti intervjuu, mille eesmärk on “luua või välja tuua” kindlat liiki informatsiooni. See on uuriv tehnika, mis toob kokku väikese grupi inimesi ning moderaatori, kes juhib arutelu. Moderaator kasutab grupiintervjuu meetodeid, et hoida arutelu soovitud rajal, võimaldades samal ajal grupiliikmetel ennast vabalt väljendada. Arutelu teema valitakse ja lepitakse kokku eelnevalt grupi vajaduste ja/või huvide järgi.
Fookusgrupi meetodil on järgnevad omadused, mis eristavad seda meetodit teistest grupiintervjuudest:

  • fokuseeritus (nt marketingis uuritakse inimeste reaktsioone teatud reklaamikampaaniatele, sotsiaalteadustes aga teatud käitumismustritele, sündmustele, põhimõtetele jne).
  • samaaegselt kasutatakse teabe saamiseks mitut respondenti (nn vastajat).
  • keskendutakse välisele stiimulile
  • moderaatori poolt etappideks jaotatud (enamasti)

Miks ja kuna on see meetod kasulik? On olemas terve rida situatsioone, kus fookusgrupi kasutamine on soovitatav, nagu näiteks:

  • Et saada mingil teemal sügavam arusaamine või laiem perspektiiv
  • Andmete kogumiseks teiste (kvantitatiivsete) meetodite kõrval
  • Teadvustada inimesele tema perspektiive – kui põrkutakse tugevate lahkarvamustega ja välja¬kutsega oma arvamus ringi vaadata, analüüsib inimene põhjalikumalt oma seisukohti kui individuaalsel intervjuul.

Fookusgrupis saadava teabe võib jagada kahte omavahel seotud rühma: a) teave grupiprotsesside kohta (kuidas inimesed suhtlevad; mõtted, tunded, hoiakud, väärtused grupi ja –indiviidi tasandil); b) teave arutelu sisu kohta.

Fookusgruppi võib kasutada väga erinevates olukordades. Siin on väike loetelu fookusgruppi kasutus¬aladest:

  • marketing ja reklaam
  • poliitika
  • kogukonna hindamine
  • asutuse hindamine
  • massimeedia analüüs
  • grupianalüüs
  • karjäärinõustamine, jne.


Meetodi esitlemine

Enne fookusgrupi kokkupanemist tuleks käsitletava teema põhjal panna kokku intervjuu juhis. Juhises tuuakse välja arutelu teema ja küsimused, mille abil vajaliku teabeni jõuda. Lisaks tuuakse võimalusel välja sekundaarsed küsimused, mis võivad vajalikuks osutuda põhiteemast üleskerkivate teemade käsitlemisel. Küsimuste sõnastamine on teine oluline samm fookusgrupi ettevalmistamisel. Küsimused peavad olema lühikesed, selged, toetama arutelu teema käsitlemist, olema üles ehitatud üldlevinud sõnadest, vältima emotsionaalset või väärtustepõhist varjundit, mitte suunama soovitud vastustele, vältima moraalseid teemasid või osalejate hindamist.


Küsimuste järjestus võib liikuda nii üldiselt täpsemaks kui ka vastupidi.
Küsimused võivad oma tüübilt jaguneda mitut moodi. Kahn ja Cannell (1968) jagavad küsimused kahte kategooriasse: esmased küsimused (sissejuhatavad, avatud, “jäälõhkujad”) ja teisesed (teemat käsitlevad, spetsiifilised, süvitsi lähenevad). Wheatley (1989) eristab suure hulga erinevad küsimusi, mida võib fookusgrupis kasutada:

  • otsesed uurivad küsimused (tegelevad arutelu teemaga ja põhinevad eelneval uurimusel)
  • süvaküsimused: suunatud arutelu teemale, otsivad sügavamat arusaama väljendatud suhtumises ja arvamustes. “Miks…?”
  • testivad küsimused: üritavad leida mingi põhimõtte piire, ulatust
  • soojendavad või ümbersuunavad küsimused: valmistavad ette teatud teema käsitlemiseks või toovad osalejad tagasi keskse teema juurde
  • faktiküsimused: käsitlevad reaalseid asjaolusid ja ootavad vastuseid, mis viitaksid faktilistele asjaoludele
  • “tundeküsimused”: toovad välja emotsionaalse seisundi, vastajate tunded, stimuleerivad teabe¬vahetust aga on ka väga riskantsed (võivad kutsuda esile ootamatuid reaktsioone grupis)
  • anonüümsed küsimused: arvamused mingi teema kohta kirjutatakse paberile anonüümselt
  • vaikus: viis stimuleerida teabevahetust grupis, saada vastuseid, reaktsioone.
     

Fookusgrupi toimumise ajal peab moderaator jälgima teraselt oma küsimuste esitamise viisi ning oskama vältida küsimusi, mis ei anna arutelu seisukohast lisaväärtust või omavad mõnda järgnevatest negatiivsetest tagajärgedest:

  • takistavad kohtumise eesmärgini jõudmist
  • osalejad keskenduvad küsimuste vastamisele, mitte oma arusaamadele, arvamustele, uskumustele, hinnangutele kõnealuse teema suhtes
  • osalejad igavlevad; nad vastavad küll küsimustele, aga on märgatavalt tüdinud
  • moderaator tunneb ärritust, kuna ta ei saa osalejatelt soovitud informatsiooni
  • klient tunneb, et tema vajadusi ei rahuldata
  • uuring tervikuna võib jätta osalejatele või kliendile halva mulje.
     

Fookusgrupi moodustamisel tekib sageli dilemma, kas potentsiaalsete liikmete leidmiseks tuleks viia läbi eelvalik. Nii eelvaliku kasutamise poolt kui vastu on rida argumente.

Eelvaliku poolt: kultuurilised ja teadmiste taseme erinevused võivad saada arutelu sujuvusele takistuseks; eelvalik võimaldab osalejaid teema suhtes kurssi viia; teadmine osalejate eelarvamuste ja uskumuste kohta tuleb fookusgrupi juhtimisel kasuks.

Eelvaliku vastu: sama taustaga inimeste valimine võib viia sisult lameda ja mittetulemusliku aruteluni (ühised võiksid olla vaid mõned üksikud omadused, nt sotsiaalne ja majanduslik kuuluvus, amet).

Fookusgrupi liikmete valik on enesestmõistetavalt üheks olulisemaks probleemiks. Järgnevalt toome ära rea populaarsemaid tüpoloogiaid, mille alusel võib fookusgruppi komplekteerida (Bulai, 2000):

  • 3x3 süsteem. Valikul arvestatakse vähemalt 3 muutujaga. Levinumad muutujad oleksid: vanus, sugu, haridus, perekonnaseis, elukoht. Muutujate põhjal valimi tegemise eesmärk on tagada arutelu järelduste võimalikult suurt terviklikkust ja mitmekülgsust.
  • Täielikult homogeenne valim. Mõnikord võib olla vajalik, et grupiliikmed sobituksid üksteisega suurel määral, et saada soovitud teemal võimalikult palju teavet. Kasutatakse sageli gruppides, kus võib olla probleem enese väljendamine avalikkuse ees (nt sotsiaalse integratsiooni, vähemusgruppide, marginaliseeritud gruppide küsimused).
  • Sooline valik. Arvestama peaks ka moderaatori ja grupi sobivust. Efektiivsema kommunikatsiooni tagab see, kui moderaator on grupiliikmetega samast soost. Kasutatakse eriti pereuuringute ja sotsioloogia küsimuste aruteludes.
  • Konfliktvalim. Grupiliikmed on väga erineva taustaga (vähemalt kaks aktiivset liiget iga muutuja osas). Kategooriad peaksid olema samuti polariseeritud (parimal juhul kaks äärmust). Selline valim innustab argumenteerimist ja toob välja suhtlusbarjäärid käsitletava küsimuse osas.
  • Ekspertvalim. Kui uurimuse eesmärk on saada kõnealuse küsimuse kohta võimalikult palju asjatundlikku teavet.
  • Laste ja noorte valimid. Siin on tingimata vajalik vanemate nõusolek (laste puhul). Kasutama peaks palju köitvaid abivahendeid (tahvlid, joonistused, fotod, rollimängud, hüpoteetilised situatsioonid), et võtta maha pingeid ja luua avatud mugav õhkkond. Moderaatoril peavad olema väga head verbaalsed ja mitte-verbaalsed oskused.
  • Lapsevanemate valim. Ühest või mitmest perekonnast koosnev grupp, keda huvitab sama temaatika. Selliste gruppide modereerimine on väga raske, eriti väga tugevalt traditsionaalsete peredega (võim sageli antud ühele pereliikmele). Et liigset probleemikesksust või konflikte vältida, peab grupi modereerimine soodustama avatud ja kerget meeleolu, isegi lõbusust. Rollimängud, kus pere senised rollid pea peale keeratakse, võivad osutuda väga kasulikeks ja aitavad juhtida tähelepanu probleemidele.
     

Valimist ja kontekstist olenevalt võib fookusgrupis esile kerkida rida arvestamist vajavaid asjaolusid:

1. Homogeensus versus heterogeensus: homogeensed valimid on harmoonilisemad, võimaldavad jõuda sügavama suhtlustasandini, võimaldavad keskenduda väiksemate erinevuste avastamisele arvamustes. Heterogeensed valimid seevastu soodustavad arvamuste polariseerumist (nn poolte valimine), kommunikatsioonis võib esineda tõrkeid väärtuste ja arvamuste sobimatuse tõttu. Sellised valimid aitavad mõista paremini sotsiaalseid mehhanisme.

2. Grupi amplituud: grupiliikmete sotsiaalse staatuse suur vahe võib tekitada suhtlemistõrkeid ja vajavad erikohtlemist (muidu võivad madalama staatusega grupiliikmed jääda varju). Tavaliselt siiski tekivad mingisugused tõrked, konfliktid ja sellist gruppi on raske modereerida.

3. Grupistruktuur: grupiliikmete valikul on eelistatud olukord, kus grupiliikmed üksteist ei tunne. Samuti on pigem eelistatud grupid, kus kõik liikmed üksteist tunnevad, võrreldes selliste gruppidega, kus osa liikmeid on omavahel tuttavad aga lisandub ka uusi liikmeid. Viimatimainitud olukorras on grupp tasakaalust väljas, tekivad paralleelsed suhtluskanalid, osa liikmeid võib jääda arutelust kõrvale või tõrjutakse, võib tekkida kaks alagruppi. Samuti võib tekkida liider, kelle arvamusi ja suhtumisi hakatakse väljendama.

4. Konfliktsed grupid ja harmoonilised grupid: fookusgrupi kliima on võtmesõnaks. Üldiselt konflikt grupis stimuleerib arutelu, aga ohuks saavad kontrolliküsimused ja võib tekkida ummikseis suhtlemises. See omakorda võib viia üleliigse kriitikani, teravusteni.

Soovitatav fookusgrupi struktuur eeldab teatavat homogeensust koos vähese vastandumisega. Grupiliikmed võiksid üksteisest eristuda vähese arvu omaduste poolest. Näiteks grupp naistest (homogeensus), keda eristab roll (üks omadus) ja majanduslik seis (teine omadus).

Fookusgrupi kestus
Üldine arvamus on, et fookusgrupp võiks kesta 1-2 tundi täiskasvanute puhul ja maksimaalselt 1 tund lastegrupi puhul. Kuid mõnikord võib olla õigustatud ka poole kuni ühepäevane kestus. Moderaator peaks jälgima ja hindama grupi arutelu kvaliteeti ja grupiliikmete kaasatust ning tegema pausi või lõpetama grupi, kui aktiivsus langeb alla teatud piir.

Fookusgrupi moderaator võib grupi juhtimisel kasutada erinevaid stiile ja strateegiaid:

  • Kohe alguses peaks valima, kas olla lõbus ja humoorikas või hoida suhtlemises distantsi. Hiljem võib ümberlülitumine olla raske
  • Kui jõuliselt pressida välja esimesed vastused
  • Kas provotseerida konflikte ja poolte tekkimist
  • Kas vaidlusi maha rahustada
  • Kas stimuleerida/alla suruda teatud grupi liikmeid
  • Empaatia kasutamine/Kas kasutada agressiivset lähenemist
  • Kas olla neutraalne pealtvaataja.
     

Mitte igaüks ei sobi fookusgruppi juhtima. Siinkohal on toodud moderaatori oskuste ja omaduste profiil (Surdu, 2003):

I. Ametialased kompetentsid: metodoloogia tundmine ja intervjuutehnikate valdamine, kogemus väikeste gruppide juhtimises ja töös nendega; valdkonna tundmine, fookusgrupi aruteluteema piisav tundmine.

II. Suhtlusoskused:

  • aktiivse kuulamise oskused ja vilumus
  • mitteverbaalse suhtlemise mõistmine
  • läbirääkimiste juhtimine
  • arutelu juhtimine mittesekkuvalt
  • eneseavamise oskus
  • avatus (empaatiline, aga samas objektiivne ja piisavat distantsi hoidev
  • protsesside elavdamine, õhutamine („mittetäielik mõistmine” mimikri, aga mitte ignorantsus)
  • emotsionaalne väljendusoskus
  • konfliktide käsitlemise oskus
  • oskus hinnata grupiliikmete emotsionaalset või vaimset seisundit.
     

III. Isikuomadused: ekstravertsus, dünaamilisus, kommunikatiivsus, aktiivsus, tugev, hea huumorimeel, jutustaja oskused, empaatilisus, emotsionaalne väljendusrikkus, spontaansus, iseenda tajuvigadest teadlikkus.

Moderaatori roll on juhtida grupi efektiivset suhtlust ja vajadusel ohjata raskemaid grupiliikmeid. Näiteks, kui mõni grupiliige surub oma arvamust teistele peale kui faktilist asjaolu või võtab enda peale eksperdi rolli. Reegel on, et iga kategooriline väide tuleb grupile põhjendada. Vaiksemaid grupiliikmeid tuleb julgustada rääkima, jutukaid liikmeid aga natuke tagasi hoida.

Fookusgrupi korralikuks toimimiseks ei piisa ainult teatud hulga osalejate ja moderaatori olemasolust. Vaja võib minna:
 

  • Jälgijaliikmeid, kes jälgivad grupis osalejaid ja märgivad üles nende ütlused ja üleüldise käitumise.
  • Salvestusseadmed (audio ja/või video). Kõik grupiliikmete tegevus (liigutused, sõnavõtud, reageeringud) salvestatakse. Tegelik töö algab peale grupi toimumist, lindistuste analüüsimine on sageli grupi läbiviimise kõige raskem ja pikem osa. Linte vaadatakse mitmeid kordi, sõnu analüüsitakse kooskõlas näoilmete, žestide ja miimikaga. Väga tugevad teadmised psühholoogias ja varasem kogemus on vajalikud sellise analüüsi läbiviimiseks.

Selleks, et fookusgrupist saadav info oleks usaldusväärne, tuleks sama struktuuri ja juhistega viia läbi vähemalt kaks sarnast fookusgruppi. Alles mõlema analüüsimisel võime usaldusväärseid järeldusi teha.

Sihtgrupp

Parimaks suuruseks on 6-8 osalejat, piirideks aga alates 5 kuni 12 osalejat. Suurema või väiksema grupi kasuks otsustamine sõltub arutelu teemast. Suuremas grupis tuleb esile rohkem ideid, aga seda on raskem kontrollida ja grupp võib jaguneda mitmeks väiksemaks grupiks. Väikest gruppi on lihtsam ohjata ja ka info saab kergemini kätte, kuid on oht, et info hulk ei vasta fookusgrupi läbiviijate ootustele.

Isikud, kes osalevad fookusgrupis, peaksid sotsiaalsest ja ametialasest vaatepunktist olema üksteisele võimalikult lähedased – see stimuleerib avatud suhtlemist. Vanus on samuti üks võtmefaktor – suured vanusevahed võivad halvasti mõjuda kommunikatsioonile grupis.

Näidisharjutus
Fookusgrupp, mis keskendub isiku nõrkade ja tugevate külgede välja toomisele.
1. Mida sa võimalusel muudaksid enda juures? Mis põhjusel?
2. Mida sa peaksid tegema, et saada tunnustuse osaliseks? Kui sa saaksid auhinna, siis mille eest see oleks?
3. Mida sa räägiksid enda kohta lähedasele sõbrale või pereliikmele?
4. Grupiliikmetel palutakse panna kokku kõnealuse isiku omaduste hierarhia. Küsimus: Milline oleks sinu jaoks ideaalne omaduste hierarhia (enda puhul)?
5. Kui grupiliikmed teevad enda kohta negatiivse varjundiga märkuseid, võib paluda nimetada viis positiivset omadust (ükskõik kui tähtsusetud need ka tunduvad).
6. Kui sa peaksid ennast reklaamima, milliseid omadusi sa rõhutaksid?
7. Kui sa oleksid moderaator, mida sa nüüd endalt küsiksid?

Meetodi hindamine
Plussid:

  •  Huvipakkuva teema kohta saab rohkem teavet
  • Vastajad saavas põhjalikult väljendada oma tundeid, arvamusi ja suhtumist
  • Näitab, mida teatud kindlad inimesed mingi konkreetsel teemal arvavad
  • Saab küsida küsimusi nagu „Aga mis siis kui…”
  • Saab esile tuua ideed ja huvid, mis algselt on kõrvale jäetud
  • Suhteliselt odav meetod

Miinused:

  • Tulemused ei ole üle kantavad kõikidele inimestele või enamusele
  • Küsimuste arv on piiratud
  • Mõned inimesed võivad hakata domineerima, viia grupi tasakaalust välja
  • Grupisisesed suhted võivad viia konfliktideni
  • Teemade järjestus võib mõjutada reaktsioone.

Kasutatud kirjandus
Bulai, A. (2000). Focus grupul în investigatia sociala. Bucuresti, Paidea.
Cannell, C. F.; Kahn, R. L. (1968). Experimentation in social psychology. In: Handbook of Social Psychology. Vol. 2. G. Lindzey and E. Aronson (eds.). Reading, MA: Addison Wesley.
Greenbaum, L. T. (1999). Moderating Focus Groups. A Practical Guide for Group Facilitation. Connecticut, Groups Plus Inc.
Janis, I. L.; Feshbach, S. (1953). Effects of Fear Arousing Communications. In: Journal of Abnormal Psychology. 48, p.78-92.
Krueger, R.; Cassey, M. A. (2005). Metoda focus grup. Ghid practic pentru cercetarea aplicata. Iasi, Editura Polirom.
Lazarsfeld, P.; Merton, R. K. (1948). Mass Communication. Popular Taste and Organized Social Action. In: Communication of ideas. NY: Harper & Row.
Merton, R. K. (1946). The focused interview. In: American Journal of Sociology. 51, p. 541-557.
Stewart, D. W.; Shamdasani, P. N. (1990). Focus groups: Theory and practice. London, Sage Publications.

Irina Cozma artikli tõlkinud ja refereerinud Kristina Orion, Karjääriteenuste Arenduskeskuse karjääriteenuste koordinaator

 

Rajaleidja, 2011