Grupiarutelu on üks klassikalistest meetoditest, mida kasutatakse karjäärinõustamisel. Algselt kogus see kuulsust madalama keerukusastmega meetodina, kuid ajapikku on seda täiustatud ning sellest on arendatud välja mitmeid variante, nagu näiteks Donald Phillipsi poolt 1948. aastal esile toodud Phillips 6/6 (Zlate, 1982)

Teoreetiline taust
Grupiarutelu nõuab grupi liikmete kaasamist. Aktiivne osalemine on strateegia, mis tõhustab usaldusliku kliima arenemist, tõstab motivatsiooni grupiga koostööd teha ning aitab jagada teadmisi.
Arutelu tähendab mingil kindlal teemal info, ideede, muljete, arvamuste, kriitika ja ettepanekute vastastikust ja organiseeritud vahetust. Sellise arutelu eesmärgid võivad olla:

  • kindlate ideede sügavuti uurimine ja ühine selgitamine;
  • osalejatele teadaolevate andmete ühendamine ja süstematiseerimine;
  • keeruliste teoreetiliste ja praktiliste, mitmete alternatiividega probleemide lahendamine;
  • verbaalse võimekuse arendamine jne.

Arutelu püüab kasutusele võtta niipalju kui võimalik osalejate teadmisi, kogemusi ja intellektuaalseid võimeid, sealjuures õppimist ja arengut edasi viies. Rakendatakse grupisiseseid arutelusid, psühholoogilisi ja sotsiaalseid kommunikatsiooniteooriaid: osalejad esitlevad ja põhjendavad, analüüsivad ja interpreteerivad, lükkavad tagasi või võtavad omaks ideid ja lahendusi, langetavad otsuseid ning võtavad omaks suhtumisi.

Järgnevalt analüüsime mitut arutelu tüüpi, mis hõlbustavad minimaalse sisemise kokkukuuluvuse säilitamist. Kuid esmalt klassifitseerime grupiarutelud:
a) Cerghit (1997) järgi on sellised grupi arutelu vormid:

  • dialoogiline arutelu – konsultatsiooni tüüpi (nt kui on mingi vaidlus, poleemika);
  • seminari tüüpi arutelud;
  • massiarutelu (väga suur hulk osalejaid);
  • ümarlaud;
  • Phillips 6/6;
  • ajurünnak;
  • juhendatud arutelu (eelnevalt väljakuulutatud põhiteemadel);
  • vaba arutelu.


b) Zlate (1982) viitab järgmistele tüüpidele:

  • edasiviiv või arendav arutelu;
  • vaba arutelu;
  • riskitehnika;
  • Phillips 6/6;
  • paneeldiskussioon.
     

Eduka arutelu peamine tingimus on osalejate eelnev teemaga tutvumine. Abistavad materjalid (tahvlid, graafikud, plaanid, fotod, visandatud kujutised jne) võivad suuresti mõjutada arutelu arengut. Lisaks ka osalejate asetus iseenesest lisab arutelu meetodile edukust.

Grupiaruteludes kasutatakse erinevaid küsimusi, vastavalt grupi vajadustele. Esitleme mõned sellised küsimused koos näidetega:

Nr.

Küsimuse tüüp

Küsimuse iseloom

Näited

1

Üldine

Adresseeritud tervele grupile

Mis on selle põhjuseks, et …?

Miks …?

2

Otsene

Adresseeritud kindlale osalejale

Mille pärast sa toetad /tõrjud …?

3

Vastandatud (ümber suunatud)

Osaleja poolt moderaatorile suunatud ning tagasi suunatud

X: Mis juhtub kui …?

Y: Mis sa arvad …?

4

Kanal ja kommunikatsioon

Vastus lõpetatakse teiste poolt

X: Kas sa ei tunne, et …?

Y: X on tõstatanud huvitava küsimuse. Mis sina arvad?

5

Tagasitulek

Moderaator võtab üles eelnevas jutus esinenud märkuse, millele ei pööratud tähelepanu

X ütles enne, et …. Mis sa arvad, kuidas see mõjutab …?

6

Käskiv

Kategooriline ja tingimusteta palve

Palun anna meile lühidalt oma arvamus.

Analüüsi seda juhtumit …

Milles seisneb erinevus?

7

Vaieldav

Pakub välja vastukäivaid vastuseid põhiteemal

Kas andekus on päritav või õpitav?

Kas vaim sünnib või areneb?

 

Arutelus on ilmsed kolm põhiosa (Zlate, 1982):
1) arutelu sissejuhatus – teema määratlemine, teoreetilise ja praktilise olulisuse ning raskuste rõhutamine;
2) arutelu ise – kõik, mis osalejad selles räägivad;
3) tulemuste süntees – argumentide ja järelduste süstematiseerimine; uute ülesannete, järgmiste sammude rõhutamine.

Alljärgnevalt esitleme detailselt grupiarutelude tüüpe.

MEETODI TUTVUSTUS

  1. Vaba arutelu

Vaba arutelu on vahend teiste inimeste, situatsioonide, sündmuste kohta käivate tunnete ja arvamuste avaldamiseks. Grupiliikmed tuuakse kokku ja neil palutakse väljendada ausalt, avameelselt ja erapooletult, mida iganes nad tunnevad ja mõtlevad, mis iganes neile meelehärmi teeb või paneb neid grupis olles teisiti käituma (koostöö või konflikt, kohandumine või kõrvale kaldumine, osalemine või mitteosalemine jne). Vaba arutelu eesmärk pole iga hinna eest lahendada grupi negatiivset meeleolu või pakkuda välja lahendusi. Probleemide esiletoomine on väga efektiivne vahend lihtsaks pingete mahalaadimiseks. Selline mahalaadimine on samaväärne endastmõistetavate lahendustega keerulistele olukordadele või vähemalt loob eeldused järgnevateks lahendusteks. Vabal arutelul on kahesuguseid efekte:
 

  • toob kõik lagedale; teeb arvamused ja suhtumised avalikuks; aitab liikmetel tunda üksteist paremini ning vastavalt käituda;
  • loob eeldused pingete ja konfliktide lahendamiseks grupis. Vastandina progressiivsele arutelule, mille eesmärk on viia mõtteid metoodiliselt ühelt teemalt teisele, on vabas arutelus lubatud uidata mõtetega, et kõik liikmed saaksid end väljendada.

Vaba arutelu on grupikeskne, olulise tähtsusega on kõigi grupiliikmete omavaheline interaktsioon, samas kui grupiliikmete ja moderaatori vaheline interaktsioon on teisejärguline ja väikse osakaaluga. Grupi juhi ülesanded on täiesti erinevad progressiivse arutelu omast:

  • edendab ja võimendab kommunikatsiooni, ergutab diskreetselt grupiliikmete omavahelist koosmõju, kasutades verbaalseid vahendeid („Mida sa selle öelduga seoses tunned?“) või mitteverbaalseid vahendeid (noogutus, peaviiped jne);
  • kuulab tähelepanelikult, austades igaühe õigust öelda mida tahab;
  • julgustab grupiliikmeid end väljendama, oma mõtteid esitlema, juhatab neid tunnete, hoiakute ja suhtumisteni ja vähem isikute, ideede ning faktideni;
  • peegeldab tagasi grupiliikmete poolt väljendatud meeleolusid;
  • vaigistab vimma, annab vähemustele võimaluse end kuuldavaks teha;
  • võtab arutelu kokku, juhib kokkulepped / lahkarvamused arutatud teemade juurde, mitte inimeste juurde.
     

Vaba arutelu on karjäärinõustamises soovitav, kuna sellel on rida positiivseid efekte:

  • visandab grupiliikmete konstruktiivsed hoiakud, isegi kui pole välja pakutud piisavaid lahendusi. Mõnikord polegi selliseid lahendusi vaja, kuna hoiak võib arutelu käigus muutuda;
  • viib teadlikkuseni grupi pingeliste ja konfliktsete situatsioonide põhjustest, soosides nende lahendamist;
  • intensiivistab arvamuste vahetust (seda saab teha grupis palju kergemini kui individuaalses nõustamises). Hoiakute vahetamine toimub grupis järk-järgult, et üksikud grupiliikmed oma jalgealust ei kaotaks;
  • suureneb grupi kokkukuuluvusjõud.


Vaba arutelu ei saa kasutada igas olukorras. See sobib ainult siis, kui:

  • grupiliikmed seisavad mingi otsuse langetamise ees;
  • tegevuse takistajatena on ilmnenud mõned hirmud;
  • grupp on jagunenud;
  • on varjatud pinged, mis pole millestki akuutsest asjast tulenevad;
  • tehakse koolitusprogramme (kui ei teata, mida inimesed arvavad mingist teemast).

Isegi kui vaba arutelu ei vii alati positiivsete tulemusteni, loob ta soodsa psühholoogilise tausta nende ilmnemiseks.


2. Progressiivne/ arenev arutelu (eesti keeles kutsutud ka grupitööks)

Progressiivne arutelu nõuab selliste debattide organiseerimist, mis saavutaksid samm-sammulist arengut, nii et lõpuks jõutakse lahenduseni. Seetõttu on oluline suunata osalejaid teatud väljundini, jõuda kokkulepete ja ülesannete formuleerimiseni ning seda kõike peale teiste elementide rahuldavat lahendamist. See meetod koosneb ideede ja informatsiooni vahetusest grupis, grupi juhi / moderaatori abiga. Keskne isik sellises arutelus on arutelu juht, kes suhtleb kõigi grupiliikmetega kõige rohkem, samas kui grupiliikmete vaheline suhtlus on minimaalne. Grupi juht:

  • tõstatab arutelu üldise probleemi ning selle täpsemad asjaolud, mis sätestavad arutelu teema;
  • võtab vastu kõik grupiliikmete vastused ja reaktsioonid ning vastab sobivalt;
  • kutsub kõiki sõna ja teoga osalema, kaasa lööma probleemilahendusse ning peegeldama kõiki asjaolusid;
  • fokusseerib ühist peegeldust debatile (suunab seda olulisemate asjaolude poole, teeb vahekokkuvõtteid jne).
     

Arutelu juht peab eelnevalt omama plaani kirjalike küsimustega ning osalejad peavad teadma teemat juba eelnevalt, et end kurssi viia ja hiljem sekkuda arutellu. Progressiivne arutelu ei ole improviseeritud dialoog ega teadmiste hindamise viis, vaid õppimistehnika läbi aktiivse osalemise arutelus ning mitmete ideede väljatöötamises. Arutelu teema peab olema „arutletav“; ei otsita eelnevalt õpitut ega eeldatavaid vastuseid, vaid interpretatsioone ja täpsustusi, mis kujundavad grupis osaleja otsust tema enda kriteeriumide järgi.

Jah-ei küsimusi peaks vältima. Osalejate arv ei tohiks ületada 12-13 inimest. Suuremate gruppide puhul võib koostada väiksemaid alagruppe, mida juhivad kompetentsed moderaatorid ning lõppkokkuvõte esitatakse arutelu lõpus. Sellised arutelud viivad heade tulemusteni, kui rakendada alagruppe 45-60-minutilisteks sessioonideks. Osalejad ei pea tegema märkmeid, eriti kuna see võib neid endid häirida.

Progressiivne arutelu peaks toimima järgmiselt (Zlate, 1982):
1. Sõnastatakse ja piiritletakse paar üldist ideed, millega grupiliikmed nõustuvad (asetus, kriteeriumid /mõõdupuud) jne.
2. Suunatakse osalejaid mõtlema kindlal teemal, mille lahendamise järel võetakse arutluse alla järgmine teema.
3. Lahendatav probleem jagatakse alateemadeks, et rõhutada mõnda aspekti erinevatest vaatenurkadest. Sel viisil on lihtsam ära tunda vaidlusaluseid punkte, loogiliselt edasi minnes ühest aspektist järgmise juurde.

Progressiivset arutelu ei saa kasutada kõikides olukordades. See meetod on väärtuslik ja efektiivne järgmistel tingimustel:

  • grupiliikmetel on piisavad kogemused osaleda aruteludes;
  • grupiliikmete teadmised/kogemused on teemakohaste aspektide arutlemiseks piisavad;
  • probleem on formuleeritud selliselt, et võimaldab edasiminekut järgmise staadiumini, järgmise küsimuse aruteluni;
  • oodatud progressile on vastuseis. Õigeks debatiks peab teema olema „ebakindel ja vaieldav“, et saaks seda analüüsida erinevatest vaatenurkadest; pole mõtet arutleda üldise tõe või ilmsete asjade üle.
     

Progressiivse arutelu kasulikkus on väga erinev. Kõrge kasulikkusega saab seda kasutada järgmistes situatsioonides:

  • uurimuste esitlemine ja ideede uurimine, arvestusega, et neil ei ole algselt optimaalseid kasutusvõimalusi (grupiliikmed ei nõustu ettepanekutega, kuid nende vastuseis on tingitud mitte ratsionaalsetest, vaid emotsionaalsetest argumentidest);
  • otsusetegemine, kui on valida ühe või mitme alternatiivi vahel;
  • koolitus- ja arendusprogrammides.

Progressiivne arutelu oma struktureeritud iseloomuga tõestab end tõhusa vahendina nii osalejate arutelusse kaasamisel kui avastamata olukordades kvaliteetsete tulemuste saavutamisel.

3. Phillips 6/6

Phillips pakkus selle grupiarutelu tehnika välja aastal 1948. Ta soovitas jagada suur grupp väiksemateks 6-liikmelisteks alagruppideks, mis arutavad siis ühisel teemal 6 minutit. See tehnika kuulub loovmeetodite hulka. Phillips 6/6 sobib eriti hästi rohkem kui 20-liikmelistele gruppidele, kuna võimaldab paljude inimeste aktiivset osalust ja kogub kõigi grupiliikmete arvamused lühikese aja jooksul. Selle tehnika peamine eesmärk on suurte gruppide liikmete demokraatlik osalemine aruteludes. Lisaks võimaldab Phillips 6/6 alagruppide ideede kokkuvõtteid, mis edastatakse seejärel suure grupi hüvanguks.

Grupiliikmete asetsemine aruteludes osalemise ajal on olulise tähtsusega. Siin on mõned soovitused (Zlate, 1982):

  • Ümber ristkülikukujulise laua, grupiliider laua otsas, on kõige sagedasem. Sel juhul saavad kõik grupiliikmed (sh grupiliider) kõigiga võrdselt koostööd teha.
  • Ümber ristkülikukujulise laua, grupiliider ühe külje peal. Sel juhul on liider eraldatud, autoriteetsemasse positsiooni pandud, kuid grupiliikmed omavahel isegi lähedasemad. Grupiliidril ei ole ülevaadet kogu grupist korraga.
  • Liider ruumi nurgas, grupiliikmed poolkaares tema vastas. Võimaldab väga head suhtlemist grupiliikmete vahel.
  • Kõik ringis. Grupiliider on sellisel juhul täiesti võrdsel positsioonil grupiliikmetega, grupi koostoime on maksimaalne.

Tegemist on üsna üksikasjaliku grupiarutelu tehnikaga, Phillips 6/6 tehnikal on ka mitmed standardprotseduurid arutelu läbiviimiseks (Zlate, 1982):

a) Grupiliider kuulutab välja arutelu teema, olles kindel, et see on selgelt piiritletud ja sõnastatud. Tavaliselt keskendub arutelu:

  • mingi kindla probleemi põhjuste või lahenduste väljaselgitamisele;
  • kuidas probleeme kellelegi teatavaks teha;
  • otsuse vastuvõtmisele ja tegevuskava väljatöötamisele.

b) Suur grupp jagatakse 6-liikmelisteks alagruppideks. Alagrupp valib:

  • grupiliidri, kes edendab grupi probleemilahendust;
  • grupi sekretäri, kes paneb kirja grupi poolt välja töötatud lahendused, mida saaks hiljem suurele grupile ja üldliidrile presenteerida. Sekretäri ülesandeid võib täita ka grupiliider.

c) Arutelu gruppides. Väga oluline on iga osaleja aktiivne kaasamine ning moderaatori erapooletus. See arutelu võib olla kahes erinevas vormis:

  • vaba arutelu – iga grupiliige väljendab oma arvamusi ning vaid kõigi poolt aktsepteeritud arvamused jäetakse grupi arvamusena alles;
  • progressiivne arutelu – üks grupiliige väljendab oma arvamust, seejärel kogu grupp analüüsib seda. Kui kogu grupp sellega nõustub, siis pannakse see kirja. Nii analüüsitakse järgemööda iga grupiliikme arvamust.

d) Lahendused pannakse kirja ja antakse peale 6 minuti möödumist üle arutelu üldliidrile kas paberil või esitletakse kogu grupile.

e) Grupiliikmed esitlevad arvamusi ja lahendusi:

  • võetakse arvesse kriitilist analüüsi;
  • esialgu jääb iga alagrupp oma lahenduse juurde, kuid suures grupis heidetakse mõned lahendid kõrvale ja alles jäävad enamusele sobinud lahendid;
  • enamusele sobinud lahendid võivad saada mõnede alagruppide poolt kriitikat;
  • kerkivad uued lahendid, mida pole eelnevalt ühegi alagrupi poolt kirja pandud;
  • väärtuslikud ideed tõstetakse esile.


f) Grupiliidri kokkuvõte. Grupiliider võtab kokku ja klassifitseerib erinevaid ettepanekuid.

4. Paneeldiskussioon

Paneeldiskussiooni põhimõte on kasutada väikest gruppi probleemi uurimiseks, kusjuures kuulajaskond saab vahele segada kirjalike märkustega.
Seda meetodit kasutatakse, et vältida negatiivsete emotsioonide esilekerkimist, eriti kui on tegemist suure grupiga ning tekib vajadus teavitada kõiki osalejaid keerulistest teemadest, mille peaks ühiselt lahendama.

Paneeldiskussiooni grupil on järgmised osad:

  • paneel: 5-7-liikmeline ekspertide grupp;
  • kuulajaskond;
  • moderaator, arutelu juht.

Paneeldiskussiooni pikkus on tavaliselt 1,5 – 3 tundi.
Paneeli liikmed istuvad tavaliselt poolkaares ümber laua. Kuulajaskond istub nende vastas, suuremas poolkaares, et näha ja kuulda kõike toimuvat. Moderaator on paneeli ja kuulajaskonna vahel, serva peal.

Paneelidiskussiooni faasid:
1. Moderaator kuulutab välja arutelu teema, rõhutades selle olulisust.
2. Moderaator tutvustab paneelis osalejaid (nimi, eriala, ning kuidas puutub antud teemaga kokku).
3. Moderaator tutvustab organisatsioonilisi reegleid paneelile ja kuulajaskonnale:

  • Juhend paneelile: teie olete arutletava teema eksperdid ja analüüsite kuulajaskonnalt tulnud arvamusi ja ettepanekuid, et jõuda lahendini. Arutelu toimub paneelis, kuid kuulajaskond võib sekkuda.
  • Juhend kuulajaskonnale: võite väljendada oma arvamusi, ettepanekuid igal ajal kas kätt tõstes või oma küsimus paberil paneelile saates. Või siis anname kuulajaskonnale võimaluse oma arvamusi esitleda iga 10-15 minuti tagant.

4. Moderaator juhatab paneeldiskussiooni ja üritab kaasata kuulajaskonda sellesse diskussiooni. Hea moderaator peaks:

  • olema kompetentne lahendama kõikvõimalikke intsidente, mis võivad aktiivses grupis tekkida;
  • omama erialast pädevust arutletaval teemal.

5. Moderaator teeb arutelust kokkuvõtte, esitleb järeldusi ning toob välja arutelus sündinud olulised ideed.
Kuulajaskond võib sekkuda saates märkmeid paneelile. Üks võimalus on jagada märkmed värvilistele paberitele: sinisel märkmepaberil küsimused, valgel ettepanekud, punased isiklikud arvamused. Märkmepaberil oma kommentaare saates ei sega kuulajaskond paneeli arutelu voolu.

Sihtgrupp
Grupidünaamika reeglid viitavad, et ideaalne grupi suurus on 7-10 osalejat (Paretti, 2001). Kui osalejate arv on liiga väike, ei teki piisavat koostoimet ega piisavalt ideesid. Liiga suure grupi saab jagada küll alagruppideks, kuid ühist arutelu ei anna ikkagi pidada.

 

Osalejate arv

Grupiarutelu

< 4

Võimatu

5 – 6

Keeruline

7 – 9

Ideaalne

10 – 12

Keeruline

> 12

Võimatu

Nõuded osalejatele:

  • suhtlemisoskused;
  • aktiivse kuulamise võime;
  • oskus mõista erinevaid vaatenurki;
  • paindlikkus, kohanemisvõime ja austus oponentide vastu.

Grupi sotsiaalne ja emotsionaalne sisekliima mõjutab grupi tööd väga tugevalt, atmosfäär võib grupitööd stimuleerida või takistada. Kuuluvustunne või vastumeelsus, koostöö või võistluslikkus takistavad või siis laiendavad avaldatud arvamuste kasutegurit, kiirendavad või pidurdavad järeldustes kokkuleppimist.
Põhimõtteliselt on kaks võimalust grupiaruteluks: osalejad on sarnased või vastandlikud. Mõlemal alternatiivil on omad plussid ja miinused.

Sarnaste kogemustega inimeste gruppi eelistatakse enamasti mingi sellise teema aruteluks, mis neile huvi pakub. Nt emad, abielupaarid, koolilõpetajad jne. Sarnaste inimeste grupis on lihtsam luua lõõgastavat atmosfääri ja vastastikuse usalduse õhkkonda, et seeläbi ergutada grupitööd.

Seevastu heterogeenne grupp või genereerida rohkem ideid, suurema kriitika tõttu suurendab probleemilahenduse potentsiaali, võib pakkuda välja rohkem alternatiive. Kuid samas võib heterogeensel grupil olla ka rohkem negatiivseid efekte: raskem luua isiklikke suhteid, keerulisem leida kõigile sobivaid lahendusi, väiksem kokkukuuluvusjõud ning väiksem suutlikkus.

Meetodi hindamine
Phillips 6/6 eelised:

  • laseb kõigil grupiliikmetel diskussioonist osa võtta;
  • on üleüldiselt aktiveeriv, kuna suurendab osalejate huvi ja tähelepanu, õhutab ja ergutab osalejaid;
  • on kasulik alagruppide kommentaarid, ettepanekud kiirelt kätte saada; see viib kiirelt laia ringi võimalike lahenditeni;
  • innustab ja õpetab grupiliikmeid argumenteerima, teiste arvamusi toetama või tagasi lükkama;
  • soodustab üksikliikme ja grupi kokkusulamist;
    • saab lihtsalt kasutada klassitöös, et leida õpilaste üldine arvamus mingil teemal;
    • saab kasutada koos erinevate klassitöödega;
    • arendab kokkuvõtte tegemise oskust;
    • aitab üle saada esinemisärevusest, arendab vastutustunnet.

Phillips 6/6 puudused:

  • väiksed töörühmad võivad teineteist segada, kui pole eralduseks piisavalt ruumi;
  • iga töörühma tulemuste presenteerimine võtab lisaaega;
  • lahendatava küsimuse erinevad aspektid on välja toodud ebasüstemaatiliselt.

Paneeldiskussiooni eelised:

  • võimaldab arutelust osa võtta paljudel inimestel, erinevatest sotsiaalsetest rühmadest, seega hea võimalus demokraatilisteks otsusteks;
  • võimaldab saada lahendatavas küsimuses erinevate inimeste arvamusi ja ettepanekuid;
  • suurendab isiklikku ja kollektiivset vastutust otsuste elluviimisel.

Paneeldiskussiooni puudused:

  • arutelu võib minna üksikute liikmete omavaheliseks aruteluks;
  • keeruline ellu viia – vajab väga kogenud moderaatorit.

Vaba arutelu eelised:

  • loob avatud ja sõbraliku atmosfääri, andes suuremale hulgale võimaluse oma arvamust avaldada;
  • soodustab koostööd probleemide lahendamisel;
  • võimaldab teadmisi ühest situatsioonist teise üle kanda;
  • soodustab algatamist ja vastutavat osalust;
  • soodustab spontaansust ja loovust;
  • ühiselt langetatud otsused on adekvaatsed, täpsed ja grupiliikmete poolt aktsepteeritud.

Vaba arutelu puudused:

  • teema ja küsimuste ettevalmistamiseks kulub aega;
  • võib luua kaitsvat hoiakut, vältimist või põhiteemalt eemalekaldumist;
  • jätab ruumi arvamuste subjektiivsusele;
  • mõni liige võib olla liiga sõnakas ja oma arvamusi teistele peale suruda.

Kasutatud kirjandus:
Cerghit, I. (1997). Metode de invatamant. Bucuresti, EDP.
Paretti, A.; Legrand, J.-A.; Boniface, L. (2001). Technici de comunicare. Iasi, Editura Polirom.
Zlate, C.; Zlate, M. (1982). Cunoasterea si activarea grupurilor sociale. Bucuresti, Editura Politica.
www.indiana.edu/~icy/ecourage.html
www.itlp.edu.mx/publica/tutoriales/comadmva/t31.htm
www.lib.bke.hu
www.members.fortunecity.com/dinamico/articulos/art051.htm
www.monografias.com
 

Irina Cozma (Haridusteaduste Instituut, Bukarest, Rumeenia) artikli on tõlkinud ja refereerinud Mirjam Lindpere TTÜ-st. 

 

Rajaleidja, 2011