Erivajadusi on mitmesuguseid; alati ei paista need silma, ent seavad ometigi toimetulekule piiranguid. Töötamine tähendab elatise teenimist, samas on see iga inimese loomulik tegevus – töö kaudu tunneme end vajaliku ja olulisena. Loomulikult ei pruugi puudega inimestel olla piisavalt oskusi ja julgust ennast tööle pakkuda või on nende enesehinnang madal ja seetõttu on nad elust kõrvale jäänud. Olukord on lahendatav tugiteenuste ja õppega, mille abil inimene aktiivsesse ellu kaasatakse.

Nii nagu iga inimene vajavad ka erivajadusega inimesed seltsi ja sotsiaalseid suhteid, seepärast tuleks võimalusel julgesti nendega kontakti luua ja neid firma kultuuri kaasata. Paljudes ettevõtetes on loodud spetsiaalsed töökohad – nt Selver on loonud kerge vaimupuudega inimestele sobiva kärukorraldaja ametikoha.

Tervetel inimestel võivad tekkida küsimused: kui palju peab aitama, kas peab abi pakkuma, kas puudest sobib rääkida, mida teha, kui puuet on võõristav vaadata jne. Kui töökaaslaseks on puudega inimene, siis tasub teada, et talle võivad olla puhkepausid vajalikumad kui tervele inimesele, kuid ka tema tahab rakendada oma võimeid ja loovust, omandada uusi teadmisi ja kogemusi. Hea töökeskkond pakub talle suurt rahuolutunnet, uusi tuttavaid, vaheldust ja suuremaid materiaalseid võimalusi. Puudega inimesed on ülimalt lojaalsed töötajad, kes oskavad tänu oma piiratud võimalustele hinnata nii tööd kui ka töökohta.
 

Kes on tugiisik ja kes tugiisiku-teenuse vajaja - see selgub tugiisiku õpikut lugedes.

Ülevaate sellest, kes on konkreetse puudega inimene, millised on talle sobivad tööd, millega ta hästi hakkama saab, mille sooritamisel on tal raskusi või millised ametid/erialad talle üldse ei sobi, pakuvad järgmised trükised: „Nõuandeid tööandjale“, EPIK, 2003 (pdf) ja „Erivajadustega inimene - hinnatud töötaja!", Eesti Akadeemilise Sotsiaalturva Ühingu, Eesti Puuetega Inimeste Koja ja ajakirja Eesti Töötervishoid koostööprojekt, 2008 (pdf).