See paradigma sisaldab endas paljusid erinevaid lähenemisi, mis peamiselt seostuvad kliinilisest psühholoogiast ja teraapiatest ülevõetud teoreetilise ning metoodiliste aspektidega. Humanistlik paradigma kerkis esile peale teist maailmasõda, 50-ndatel aastatel. Samal ajal ei kadunud matching’u paradigma kuhugi ning nad eksisteerisid kõrvuti. (Näiteks nii Holland kui Super tegutsesid aktiivselt kuni 90-ndate aastateni, arendades oma teooriaid ka edasi.)

Superi teooria

Selle paradigma tuntuimaks esindajaks on Donald Super (alustas ka 50-ndatel nagu John Holland), kelle karjääri­arengu teooria keskendub inimese erinevatele elurollidele (õpilane, töötaja, pereinimene, vaba aja veetja, kodanik), isiksuse arengule ja sellega seotud karjääriküpsusele ning inimese vanusega seostatavatele karjääri­tsüklitele. Tema kirjeldatud life-span koosnes järgmistest tsüklitest:

  • Kasv (4-13)
  • Uurimine (14-24)
  • Väljakujunemine (14-24)
  • Säilitamine (45-65)
  • Eraldumine (üle 65)

Inimese ülesandeks on liikuda sujuvalt ühelt astmelt teisele, lahendades ettetulevad arenguprobleemid. Ta võttis vaatluse alla kogu inimese elu alates sünnist kuni pensionipõlveni. Tema teooria kriitikud on pidanud seda lineaarseks ja hierarhiliseks, kõrvalekaldeid või spiraalset liikumist välistavaks ning konteksti vähe arvesse võtvaks. Samas on väärtuslik ja otseselt arenguparadigmaga seostatav Superi tõdemus, et inimese kutse-eelistused, kompetentsid ja mina-kontseptsioon muutuvad aja jooksul.

Krumboltzi sotsiaalse õppimise teooria

Krumboltzi 70-ndatel esile kerkinud teooria haakub nii Bandura üldise õppimise teooria kui biheiviorismiga. Selle lähenemise põhiteema on kogemustest õppimine, lähtuvalt positiivse või negatiivsena tajutud sündmustest (kognitiivne analüüs). Krumboltz tähtsustas nii geneetilist pärandit, keskkonnamõjusid, õppimiskogemusi ja oskusi (probleemilahendusoskused, tööharjumused jne). Ta ei pidanud teatud elukutse esindajaks või konkreetse ala õppuriks saamist pelgalt isikliku valiku ja eelistuste tulemuseks, vaid nägi sellega kaasnevaid kompleksseid mõjureid, mis pole inimese enda poolt kontrollitavad. Krumboltz kirjeldab karjääriotsuse tegemist kui stressi­rohket protsessi, mille käigus inimene võib eksida nii eneseanalüüsis kui keskkonnatingimuste hindamisel. Nõustatavat saab aidata valede uskumuste ja mittekasulike eelarvamuste identifitseerimise ja kasulike oskuste õpetamisega.