Õnnelik olles täna ja homme
Kristiina Keelmann

Elu on lill, kui sa vaatad sellele läbi väikelapse silmade. Jälgides oma vanemate õdede lapsi, näen, kui vähe on neil õnneks vaja. Nad rõõmustavad šokolaadi, sooja tee üle ja ei mõtle, mis saab homme. Uus päev ei oma nende silmis mingit tähtsust. Laste mured piirduvad näljatunde ja unevajadusega. Nende õnn ei seisne rahas ega materiaalsetes väärtustest, samas hindavad nad armastust ja hoolivust, mis neile rikkumatuna veel igapäevaselt osaks saab. Pisemad ei pea veel mõtlema nii süüviti oma tegudele, sest mida iganes nad ka korda ei saadaks, vanemad armastavad neid ja jäävad armastama. Nende õnn peitub kõiges selles, mille üle mina enam ülevoolavalt ei rõõmusta.

Klassivend pani mulle ühel varasel hommikul pahaks, et ma kunagi ei naerata. Küsisin, miks ma peaksin ja ta vastas, et ega peagi, võiksin ju. Ma ei pööranud ta sõnadele suuremat tähelepanu, aga nüüd järele mõeldes kipun arvama, et ehk polegi ma koolis õnnelik. Ja tõesti - naeran ma üsna tihti, kuid naeratan väga harva, enamasti väljaspool kooli. Ehk oleksid asjad teisiti, kui kooliga ei seonduks nii palju muret tekitavad kohustusi. Õppeasutusega seotud probleemid on kogu aeg peas ja vaevavad hinge. Mõtted sellest, mis ma homseks või järgmiseks nädalaks tehtud pean saama, või sellest, millises aines ma rohkem pingutama peaks, painavad mind pidevalt. Kõik selle nimel, et kolme aasta pärast kool lõpetada ja oma eluga edasi minna. Siis juba selles suunas, mida ma ise tähtsaks pean.

Aga kus siis peitub minu õnn ja kas ma üldse olen õnnelik inimene? Vahel redutab õnn hommikul mu enda toas, kus ma puhanuna ärkan ja uutele tegudele suundun. Mõnikord ilmneb õnn tänus, kui ma suure lapsevankriga ema bussi või sealt maha aitan. Tihti külastab õnn mind mu oma kodus, kui õelapsed suures mänguhoos kilkavad või mind ise mängu kutsuvad. Õnn seisneb ka edus, mitte niivõrd selles endas, kui just kiituses, mis sellega kaasneb. Võin pidada ennast siiski õnnelikuks selles hetkes, kus ma praegu viibin. Ja kui ma isegi olen pisut kurb või mõnel hetkel ka veidi lootusetu, püüan ma ikka ja alati olla rõõmsameelne inimene. Tüdruk, kellele on elu elada antud, kes ei kavatse seda raisata kibestumisele ja rahulolematusele iseendaga.
Victor Hugo on öelnud: „Ülim õnn elus on veendumus, et meid armastatakse”. See usk saadab lapsi kogu nende elu, teadmine, et neid ei jäeta omapäi ja alati on nende kõrval keegi, kes neist hoolib. Mina olen kasvanud suures peres. Ema on üles kasvatanud viis last. Veel sama palju on tal lapselapsi. Minu perekond tundub mulle ikka veel sellisena, nagu ma seda väikese tüdrukuna nägin: turvalise, hooliva ja kõiki kaaskondseid arvestava ja toetavana. Veel tänagi käib vanem vend tihti kodus söömas. Ja vaatamata selle, et vennale minu kallal norimine suurt rõõmu pakub, ei pane ma seda talle üldse mitte pahaks. Kus mujal, kui mitte kodus ei kasva ühe tillukese tüdruku iseloom ja nägu. Kui mind oleks lapsest saati vaid kätel kantud, ei oleks ma täna see, kes ma olen. Minus valitseks ebakindlus, mul oleks raskusi enda eest seismisega ja liiga sageli võtaks ma iga negatiivset sõna liialt südamesse. Ma koguksin kõik endasse ja ei jõuaks kaugele. Iga läbikukkumine langetaks mu eneseusku ja paneks mu pisarateni nördima. Peab tõdema, et selles maailmas, olgu ta nii ebaõiglane kui tahes, löövad läbi need, kes riskivad ja kaotust kanda suudavad.

Parema homse nimel teen ma juba täna kõik, mida jõuan. Täiendan oma oskusi huviringis, avardan silmaringi erinevatel koolitustel ja loen, seda kõike nii palju, kui selleks õppetöö kõrvalt aega jääb. Millal tulekski etem aeg, kui mitte praegu, mil ma veel kindlat otsust oma tuleviku kohta pole teinud. Nii see on, ma tõesti ei tea, mis minust kümne aasta pärast saab. Arvan, et see on hea, sest kui ma oleks juba täna teadlik sellest, kes ma selleks hetkeks olema peaks, jõuaks ma küll oma eesmärgini, kuid mitte kaugemale. Ometi tean, et homne päev ei tule kergem ja päevast päeva tuleb teha tööd ja näha vaeva. Selles maailmas löövad tõesti läbi vaid need, kes selle nimel pingutavad.

Minu elu ei ole lotovõit. Ei ole ma sündinud rikkasse perekonda ega kuulsa poliitiku tütrena. Sellise vedamise eest tänan ma saatust. Arvan, et oskan märksa rohkem hinnata võite, kaotusi, edu ja tänu. Inimesed, kellel mõnda asja üle või liiast on, ei mõista seda väärtustada. Vahel on selleks armastus, vedamine, hea sõber või raha. Polegi oluline, mis täpselt, vaid see, kui vähe seda osatakse hinnata. Ühtemoodi võib raisku minna lasta raha: kasiinos loobitakse tuulde iga päev suuri summasid, armastust: üha sagedamini kuulen lugusid tundest, mis kuhugi kadus ja mille puudumine suhte lörri ajas. Ka enda kõrvalt olen kaotanud mõne sõbra, keda õigel hetkel uhkuse tõttu endast kogenenumaks hinnata ei tahtnud ja hiljem ka kontakti ei otsinud. Nüüd, mil sellest juba pikem aeg möödas, olen neist lahku kasvanud. Ja kuigi meil kõigil on oma tee, on kaotus tagantjärele ikkagi valus. Oma tänaseid sõpru püüan märksa tugevamini kinni hoida. Neid pole just palju, sest olen ise liialt kinnine ja oma tõelisi tundeid kõigile ei avalda.

Uus edukas päev algab juba eelmisel õhtul, mil ma voodis enne uinumist suuri mõtteid mõtlen, vahel, minu endagi üllatuseks, sünnib midagi väga head. Harva mäletan veel hommikul, mis suurepäraseid mõtlemisi ma enda peas liigutasin, kuid õhtul kiidan end kavala mõttekäigu eest siiski. Olen tihti arutanud, millise jälje ma endast siia maailma jätta tahaksin. Kas see peaks olema suur või väike? Tuntud või tundmatu? Siiski võiks see olla positiivne areng mingis suunas. Ma ei arva, et suudaksin muuta kogu maailma paremaks kohaks, kui päris aus olla, ei ole sel ka nüüdki midagi viga. Sellegipoolest lasub mu hingel mure eesti rahva pärast. Mind häirib see, kuidas me üksteise südameid mürgitame ja millegagi rahul ei ole. Oleme muutunud liialt kinniseks ja harva suudame teise edu üle rõõmu tunda. Mitte, et see oleks nii väga oluline meile endile, vaid sellele, kellele saab osaks tänu ja teadmine, et on keegi, kes tema töid ja tegemisi hindab. Tihti laidetakse neid, kes tõeliselt vaeva näevad ja kuhugi jõuavad. Öeldakse, et ah, see ei ole ju mingi töö, teenib välismaal vaid suuri summasid ja elab paremat elu kui meie.

Olen sündinud 1992. aastal, siis kui Eesti oli juba iseseisev. Riigis, kus edasipürgijad jõuavad kaugemale, kui need, kes käega löövad. Me oleme kõik võrdsed seaduse ees ja suure tahtmise korral on meil kõigil võimalik midagi korda saata. Jõuda sinna, kuhu ise soovime. Mõned meist peavad nägema suuremat vaeva, et leida end sihtpunktist, teised jõuavad sinna märksa lühemat teed pidi. Siingi kehtib reegel, et tihti saame raskema ja pikema teekonna vältel võimaluse rohkem kogemusi omandada ja palju muudki kasulikku teada saada. Mina olen kindlasti üks neist redelil kõrgemale ronijatest. See, millist värvi seinale redel toetub, jääb mõnes osas saatuse kätesse ja on just nagu loterii, samas on minu enda valida sein ja see, kui kindel ja tugev on redel. Minus on nii palju eneseusku, et ma tean, milleks ma suuteline olen. Kõiki endale osaks saanud võimeid loodan rakendada täiel määral ja areneda aina kaugemale. Vaid siis, mil suudan end õigel määral teostada, jõuan rahuloluni. Teadmiseni, et miski ei läinud raisku, et kõik, mida anda võisin, sai antud ja võimalused kasutatud.

Olen seesmiselt võitlejahing. Inimene, kes ei jäta jonni ja järjepidevusega saavutab selle, milleks võimeline on. Olen pidanud mitmeid asju korduvalt uuesti tegema, et edu saavutada. Püsivus on üks minu iseloomu äärmiselt tähtis joon. Käia mööda teed, seni kuni jõuan õigesse punkti. Ükskõik, kui konarlikuks ja raskesti läbitavaks muutub minu valitav ja osaks saav tee, loodan ma sellegipoolest tagasilöökidest õppides võita. Teenida teiste usaldus ja armastus ning jõuda kuhugi sinna, mille nähtud vaeva eest ära teeninud olen. Jõuda oma eluga sinna, kus võin olla rahulolev ja õnnelik.

Vaatan, kuidas pisem vend suuremat niikaua togib ja viriseb, kuni too talle valju sõnavõtuga ihaldatud robotauto loovutab. Hetkeks paistab meetripikkune nii õnnelik ja rahulolev, kui veel olla saab. Siis aga lahkub suurem kulmu kortsutades teise tuppa ja pisem jookseb kurvastusest talle järele. Vaid kokku hoides ja koos mängides on nad tõeliselt õnnelikud. Teenimaks teiste usaldust, püüan ka ise tänasest alates tihedamini naeratada, avaldada oma arvamust ja avada pisut südant. Tean, et iseendaks jäädes olen ka homme õnnelik.