Rain Pohlak
Otepää Gümnaasium
12 b klass


Minu võitlus parema homse eest

Suudlen viimase erutusega oma kallimat. Lendlevalt lahutan meid siduvaid näppe. Tema nahk - see meenutab mulle kodumaa sooja ja turvalist pinda. Aga ma pean seadma sammud oma saatuse poole. On nimelt aeg minna ja teostada ajaloo kõige hiilgavamat karjääri: professionaalse sõdurina teenida kasvõi surmani oma riiki.

Soov olla elukutseline sõdur on minus juba aastaid massiivselt kanda kinnitanud. Väikse poisina üle laiuvate niitude joostes ning pilvevormidest muretust välja lugedes sain ma aru, kui tähendusrikas on rahu ja harmoonia kõige ilusa vahel. Hilisemas nooruses sattus minu rikkumata ning aus meel pidevalt peale kohutavatele kiusamistele ning maailmas valitsevale ebaõiglusele. Siit on pärit igavene soov parandada maailma ning tagada turvalisus. Meie edasiseks eksisteerimiseks on rahu ja harmoonia kõige vajalikum. Truu ja võitlushimuline elukutseline sõdur on oma õilsate tegudega sellise utoopia rajajaks. Mõttemaailm, mille selliste kogemuste põhjal olen endale loonud, tõukab mind noore inimesena tegema valiku, mis määrab minu edasise saatuse. Tahan olla rahuvalvaja.

Sõda, Iraak, Bagdad. Liivane, tolmune ja kuivava taimestikuga Idamaa linn, kus valitseb räpane miljöö. Bagdadi krobedale pinnasele astudes tunnen puhtal kujul selle maa ebaühtlust - viimane koht, kust rahu otsida. Just seal tahan ma aga olla, luua midagi kaosest ning nimetada seda korraks. See on minu kutsumus, karjäär, elu. Just käimasolev sõda kujundab tänases modernses maailmas välja arusaamad tulevikust ning selle hävitajalikust tuhast tõusevad kangelased, kes on tagasi vaadates meie aja sümboliteks. Kuulutas ju Time Magazine 2003. aasta inimeseks Iraagis teeniva Ameerika sõduri. Enda illustreeritud mõttemaailmas näen ma tulevase figuurina seal meie Eesti sõdurit. Me oleme seda ju samapalju väärt: valanud verd ja valmis andma rohkemgi. Suurte tegude ajajärgul tahan mina olla esireas ning kuldsete tähtedega minna ajalukku kui turvalisuse sümbol. Aegumatusse Mesopotaamiasse, kus Vana-Babüloonia kuulsaim kuningas Hammurapi oma seadustekogu lõi või kus sumerid ühe inimkonna esimestest riikidest rajasid, ei astu ma loomulikult tapjalike kavatsustega. Ajalugu peab meie tegevust mäletama headuse tõttu, erinevalt kreeklasest Herostratosest, kes antiikajal põletas maha Artemise templi Efesoses selleks, et pääseda ajalukku.

Kõrbetolm on jõudnud ennast vaikselt minu saapaninale sättida. Tugev tuul püüab liiva vaikse keerutusega silma ajada. Kipitus silmas seguneb nägemusega. Liivast tingitud uduses pildis meenutan kodumaa iludusi. Üks kena talumaja keset õitsevat rohelust. Puude kohevus ja lähedase järve sinisus. Minu kodu. Abikaasa, naine jookseb minu käte vahele. Temalt õhkab soe hingeõhk, kust ma võin välja lugeda turvalisust ning sügavat austust. Terve ülejäänud vaba aja veedan igavesti selle kauni olevusega. Ma saan talle lõpuks öelda, et täitsin oma lubaduse ning andsin oma panuse parema homse nimel. Minu võitlus on läbi, kuid seda ainult imelistes unistustes. Tegelikkuses elab võitlus headuse ning Eesti eest minus kuni surma saabumiseni. Valvsus minus taastub ning silme ette ilmub räsitud ning kaootiline pind, kus võitlus ning töö ei ole õigupoolest veel alanudki.

Kõik on teadlikud langenute Andres Nuiamäe ning Arre Illenzeeri traagilisest saatusest. Minu ning kõigi, kes veel Eestit armastavad, südameis kuulub neile eriline koht, sest kõrgemat ohvrit ei saanud nad meie tuleviku ning turvalisuse eest anda. Kamraadide näoilme kõneleb vaoshoitusest ja täielikust andumusest. Midagi muud nad ei reeda. Vaid sõbralikult kivistunud nägu ja terassirge selg… Eesti lipp käisel kõneleb ülimast aust. Ma olen uhke! Selles ilusas vaatepildis tahaks mulle pisar silma tulla, aga ei saa - olen sõdur, mees, eestlane!

Soovitan elukutselises sõjaväes kahtlejatel vaadata korra peeglisse ning uurida hästi sügavalt endi silmi. Kas nad näevad, et just nemad on see jõud, mis toob maailma tagasi igavese õndsuse aja? Ei, nad ei saa seda olla, sest selgrootu Eesti sõjaväe õõnestamine viib meid kuristikku, kust kurjus meid enam välja ei lase, sest puuduvad professionaalsed võitlejad, kes kurjuse hävitaksid ning meile abistava köie viskaksid. Juhul kui Lähis-Idast tõuseb lõplik torm, siis ei jäta see pühkimata ühtegi punkti sellel kontinendil. See piirkond on juba oma loomult hävitajalik. Peame lõpuks mõistma, et sõjaväeline karjäär on hädavajalik elukutse!

Õhtuhämaruse saabudes istun baasis ühe kõvasti tolmu kogunud kasti peal. Ma taban enda mõtliku pilgu. Loojuvas päikses loodan näha korraks enda armastatud naist ning muretut kodu. Sõjavägi on oma professionaalsuse ning rahalise kindlustatusega kandnud hoolt selle eest, et kodused saaksid natukenegi rahulikumalt magada. Järsku käib läbi terve keha vaikne värin. See on tingitud aust ning armastusest oma kallima, vanemate ja isamaa vastu. Neile võlgnen ma parema homse. Selle suudan ma teostada, kui pean kinni oma unistusest ning järgin oma kutsumust. Minu tulevik ja karjäär peitub kahes maagilises sõnas: elukutseline sõdur.