II Maailmasõja eel okupeeris Nõukogude Venemaa Eesti ning igasugune kutsesuunitlus-alane tegevus Eestis katkes. Sõja- ja stalinistliku terrori aeg ei võimaldanud ei kutsenõustamise-alast tegevust ega ka (rakendus-) psühholoogia arengut.

Sõjajärgses riigis kehtis töökohustus, samas olid isiksuse areng ning isiklikud vajadused tabuteemad, keelatud ja põlu all. Lisaks oli vaja rõhutada (isiksuslike eelduste) võrdsuse printsiipi ning ametlikult väärtustati töölisklassi ja kolhoosnikuseisust. Tööd-tegemised vaimuvallas hinnati kolmanda­järguliseks. Lisaks veel äärmuseni raske majanduslik olukord – pinnas karjääriteenuste osutamiseks puudus sel ajajärgul täielikult.