Homsest täna mõteldes

Varjud laes ei tundu eriti tuleviku pärast muret tundvat, nad võbisevad vaikselt küünlaleegiga samas taktis, jättes mu õrnalt valgustatud lakke tumedaid lärakaid. Neil ei ole põhjust end vaevata mõtetega, kuidas homseni välja vedada või järgnevatel päevadel eduni püüelda, sest hetkel, mil kustub küünal, hajuvad laigud ühtlasesse pimedusse. Neid pole enam. Kuid minule jääb homne, mille pärast muretseda.

 

Homne tuleb, hoolimata mu tulevikuplaanide ähmasusest, isegi siis tuleb, kui mind ennast mingil põhjusel ei peaks enam olema. Iial ei või teada, mis vingerpussi saatus mängib. Kuid kui ma siiski edasi eksisteerin, siis rõõmustaksin teadmise üle, et homne on planeeritud ja ootamist väärt, küll aga pisikeste jõnksude ja etteaimamatute käänakutega, mis lisaksid päeva vürtsi ja vahest isegi ehmataksid kõditavalt. Ma ei pea planeerituse all silmas, et igale minutile oleks ette nähtud kindel tegevus, vaid et ei peaks olema päevavaras, kes veedab kogu ülejäänud elu hambaid krigistades või varbaid liigutades. Selle asemel teeksin midagi asjalikku, samas meelepärast. Karjääri näiteks.

Usun, et igal inimesel on eostamise hetkest alates südamealge põhjas olemas kindel nägemus oma eluteest. On inimesi, kellele meeldib põnnist peale automootoreid uurida ja masinaid putitada. Neist võiks saada mehaanikud. On teist tüüpi inimesi, kes huvituvad riiete kombineerimisest ja on koguni nii osavad, et õmblevad ise endale hilpe – neid võiks oodata disaineriamet. Kolmandad armastavad teisi õpetada ja manitseda, olles samas mõistlikud ja hoolivad. Nemad anduvad kunagi kindlasti õpetajaametile ja saavad sellega imehästi hakkama. Kutsumusi on veel, neid on maailmas umbes sama palju, kui on inimesi. Olen veendunud, et igaühes on olemas loomuomane sisemine sügelemine teatud ameti järele, mõnel on see pisut õrnem, seevastu teised kratsigu end või verele, sest muud moodi ei anna süda rahu. Mõnel puhul võib see sügelemine olla isegi niivõrd vaevuhoomatav, et alles elupäevade lõpul tabatakse ära, missugune kutsumus seda õigupoolest põhjustas.

Kahjuks on vähe olemas inimesi, kes teeksid karjääri rahale mõtlemata, see tähendab, et nad töötaksid vaid enese arendamiseks. Iseenesest on see ilus mõte. Paratamatult mängib elukutse valikul suurt rolli number, mis laekub iga kuu alguses või lõpus pangakontole, ja oleks ju eriti meeldiv, kui see küündiks viiekohalise arvuni – loodetavasti eurodes. Ent minu arvates on midagi palju olulisemat: armastus oma ameti vastu ja südamega töötamine. Oleks mõeldamatu, et arst kirjutaks patsientidele välja ravimeid, tõmmates ise samal ajal kalendrisse ristikesi ja pidades arvet: „Jess! Seitse päeva veel ja siis saab palka!“ Sama absurdne on õpetaja seismine klassi ees, kui ta lastest mitte üks raas ei hooliks. Kuid kuna armastus on niivõrd hea tunne, et sellest tüdineda ei saa, on ebaloogiline, et südamelähedane amet võiks ajapikku tülgastavaks muutuda. Kui armastus juba kord on, siis võõpab see kõik mustvalged päevad vikerkaarevärvilisteks. Ent kui see suur tunne mingil kummalisel põhjusel peaks siiski kaduma, tuleb edasi liikuda ja seda mõne muu elukutse juurest otsida.

Paulo Coelho „Alkeemikus“ öeldi väga ilusasti: „Seal, kus on süda, on ka su varandus.“ Töötades millegi kallal südamega, on võimatu, et tulemus teised külmaks jätab. Oletame, et hakkaksin tulevikus automootori juppe monteerima. Tundub haigutama panevalt igav ja tüdimust tekitav nokitsemine, iseäranis veel tütarlapsele. Kuid pannes sellesse oma südame ja hinge, omandab amet hoopis teise väärtuse: see on ju minu töö, minu kutsumus ja minu võimalus end tõestada. Kui minust tõepoolest saakski juppide kokkupanija, pühenduksin läbi ja lõhki sellele ja teeksin seda kõige õilsamatel eesmärkidel. Naeratades. Südame ja hingega. Tean, et nõnda oleks minu tulemus mis tahes meisternäpust parem. Minust võiks saada koguni professionaal, sest areneksin oma suure töötahte tõttu silmnähtavalt, ja seega kerkiks ka number arvelduskontol. See on ideaalne viis töötamiseks: samal ajal, kui nauditakse elukutse võlusid, tuleb varandus peaaegu märkamatult ja kikivarvul südame juurde. Justkui boonusena.

Tegelikult tean, et mootori nokitsejat minust ei saa: see ei ole mu kutsumus. Karjääri tegemiseks pean leidma ameti, mille puhul saab aegamööda redeliastmetest üles ronida, tasapisi areneda; ameti, mis meeldib ja pole täiesti loomuvastane. Ainsa ja õigena tundunud elukutse ei pruugi seda alati olla, sest puudu võib jääda salapärane „miski“ – looduse poolt kaasa antud omadus. Õppides, pingutades ja südamega asja juures olles võib saavutada ütlemata palju, ent sellegipoolest võib täius jääda kättesaamatuks. Lisaks kõikidele aspektidele, mida tuleb elukutse valikul silmas pidada, on veel üks tingimus: „looduslik kingitus“. Olgu tahtmine kui tahes suur, pime inimene ei saa iial astronoomiks, sest ta ei suuda uurida taevakehi, düsgraaf ei sobi töötama kohal, mis nõuab kirjutamisoskust.

Juba ainuüksi enda jaoks sobivaima ameti leidmine on raske, rääkimata karjääriredelil ülespoole rühkimisest. Ometigi tasub sellele mõelda. Mitte järgmisel päeval, isegi mitte järgmisel tunnil, vaid kohe praegu, sest homne saabub kiiremini, kui arvata oskame, ja siis on juba tarvis keegi olla. Ka minul. Mu mõtetest on läbi käinud kümneid ameteid täiesti erinevatest valdkondadest. Väiksena kadestasin balletitantsijaid nende ilusate kostüümide pärast ja harjutasin peegli ees varvaste peal kõndimist. Järgmisena tahtsin olla laulja, kellele miljonid inimesed lava ees kaasa elavad või keda tänaval kohates hing elevusest peaaegu kinni jääb. Olen kaalunud juristiks, DJks või juuksuriks olemist, kuid praeguseks on mulle selgeks saanud, mille järele sügelen: tahan teha midagi kirjutamisega seoses. Kui saan natuke organiseerida, asjalik olla ja kirjutada, siis on mu töö täpselt selline nagu mu helesinistes unistustes. Ma ei taha minna hommikul tööle, lootes, et ehk on ametiasutus maha põlenud või tööpäev lühendatud, või lugeda minuteid kella viieni. Soovin töötada kohal, mis motiveerib enne kukekiremist ärkama ning ka siis end püsti ajama, kui on järjekordne „halva soengu päev“, akna taga undamas vali tuul või paukumas krõbe pakane.

Häguste piirjoontega varjud värelevad laes niisama õrnalt ja järjekindlalt kui mõni aeg tagasi. Nende minevik ei erine millegi poolest nende olevikust ning tulevik tõotab tulla täpselt samasugune. Enesega kõneledes on möödunud juba mitu tundi, kuid liiga kauaks ei tohi lakke vahtima jääda, muidu veereb tulevik märkamatult minustki mööda. Niisiis puhun leegi kustu, sest homne on kohe-kohe saabumas. Ja puhata on ka natuke vaja.
 

Liisa Suba