Miks mitte kunstnikuks?


Puu, mis kunagi ei ole pidanud võitlema
Päikese, taeva, õhu ja valguse pärast,
Vaid seisis lihtsalt vihma käes
Ja sai kogu oma osa ja vihma,
Ei saanud kunagi metsa kuningaks.
Hea puit ei kasva kergetes tingimustes:
Mida tugevam tuul, seda tugevam puu
Douglas Malloch
 


Katusekambris külmetav kõhn mees – nii kujutame ette kunstnikku, kirjanikku, filosoofi, heliloojat, matemaatikut. Tänapäeva maailm pakub sellele stereotüübile alternatiive: loometööga tegeleja saab toetust kultuurkapitalilt, võib kirjutada projekte, on seotud mõne instituudi või muuseumi tööga. Kui külmetava kunstniku portree tuhmub, kas jääb alles kunstnik kui ühiskonna sanitar ja prohvet? Kas heaoluühiskonnas ja postmodernismis saab üldse rääkida kunstist või on see kõik vaid meelelahutus?
Abituriendineiu, kellel laste kunstikool selja taga, seletab, et tahaks kunstiga edasi tegeleda, kuid ka hästi elada. Sestap plaanib ta ülikoolis majandust õppida. Tema sõbrad kunstikoolistki ei julge oma elu täielikult kunstiga siduda., see võib jääda meeldivaks hobiks, mitte leivateenimise viisiks. Varakapitalismis on raske lootagi, et noor inimene suudaks oma loomingule pühendudes kõik materiaalse unustada nagu näiteks peaaegu asotsiaalina surnud Artur Alliksaar. On reegel, et poliitik või ärimees elavad kenas majas ja sõidavad hea autoga, kuid kirjaniku puhul on see erand, ja lausa kahtlane erand. Kunsti, ilu, täiuse nimel omaenda elu ohverdamine ei olegi kerge otsus. Noor inimene tahab olla iseseisev ja suuta ennast ise üleval pidada. Võib-olla polegi tänases maailmas vaja puhtaid kunstnikke, ent maniküüri, kolumni ja meediasära vahel midagi igavikulist ei loo. Selleta pole aga riigilgi väärtust.
Siiani imetletud sajanditagune norra näitekirjanik Henrik Ibsen lahkus kodumaalt, kuna riik ei määranud talle pikka aega elamisväärset stipendiumi, ta pidi raha paludes end alandama. Eestigi kirjanikud-kunstnikud peavad raha taotlema, seda paluma Kultuurkapitalist või erifondidest. On ka teine variant – käsitleda loomingut müügiartiklina, kujutada laiale massile mõistetavat ja huvipakkuvat. Arengut aga niimoodi ei toimu ning kunst taandub meelelahutuseks. Rahvas võib tahta tsirkust ja sporti, kuid peab olema võimalus valida hoopis luule ja filosoofia.
Loova ametiga tegeleja pole muiduleivasööja, ta analüüsib maailmas toimuvat, pakub alternatiivseid tulevikuvõimalusi, annab võimaluse ennast mõnes maalis või raamatus avastada. Kunst on inimlikkuse avaldaja, ühiskonna peegel. Ühiskonnad, mis on ette kirjutanud, missugune kunst on lubatud, on hävinud. Klassikalist heroilist kunsti kasutavad totalitaarsed ühiskonnad, vaba ühiskond talub kunstist tulevat kriitikat. Kuid kriitika tegemiseks on vaja nutikust ja annet, mida igaühel pole. Koolide ja huvikeskuste juures töötab lugematul hulgal kunstiringe, ilmuvad kirjandusajakirjad, toimub esseekonkursse, Internet pakub võimalusi muusikaloomingu esitamiseks laiemale publikule. Võimalusi on palju ning muidugi ei saa rääkida totalitarismist, kuid kunst on kaugel ühiskonnast, see on kriitikute ja eliidi maailm. Kunsti kaunis eesmärk kipub tuhmuma.
Niisiis oleme jõudnud olukorrani, kus loova töö tegemiseks pole motivatsiooni ei maine, raha ega õilsa eesmärgi pärast. Ehk pole välist motivatsiooni vajagi, piisab südamesoovist. See ja tahtejõud viivad elus edasi igal alal. Kunstniku tee valinuid ootab ees raske õpiaeg, mil enesest peab andma kõik. Kunstnik peab tegema tööd nii ööl kui päeval, tema amet on pigem eluviis. Loomiseks tuleb kannatada ja mitte ainult majanduslikult või ühiskonna arvamuse pärast, vaid ka isiklikus plaanis või raske töö pärast. Kunst on elukutse, mille puhul ei mõelda pidevalt edust, rahast või võimust. On vähe neid, kes selle raske tee valivad, kuid nende päralt on uus ja imeline maailm. Ehk teeks nende elu kergemaks see, kui kunsti mõistetaks rohkem, olgu see siis vastavateemaliste artiklite rohkuse, saadete mitmekesisuse või toetuste jagamise mõtteka korra läbi. Riik ei ole midagi väärt, kui sel pole omakultuuri. Suured asjad sünnivad vaid läbi suurte raskuste, kuid sisemised barjäärid võivad olla palju hirmsamad kui rahataotlusblankettide rägastikus ekslemine.
Kunstniku tee valimine peab niisiis olema kindlamast kindlam otsus. Samas on tänapäeva maailmas vaja planeerida oma eluteed enne ükskõik-millise ameti valimist. See on kogu elu mõjutav valik, millest loova ameti on üks võimalustest. Ateljeeurkas või viletsas korteripugerikus külmetamine on vaid pitsatiks selle otsuse all. Teisest küljest jääb alati lootus, et kunstnik suudab enesest midagi andes puudutada midagi inimhinges, luua uusi maailmu, olla imetletud legend. Tekstiilikunstnik- ja disainer Lylian Meister on öelnud, et kunst on alati olnud raske töö, kuigi teiste erialadega võrreldes tundub see mänguline ja kerge. Soosigem siis kõigist takistustest hoolimata selle raske elukutse valinuid ja pakkugem seda võimalust kõigile, kel piisavalt tahet ja annet.
Eelpoolmainitud neiu otsustas majandusteaduskonna asemel sihiks seada Eesti Kunstiakadeemia. Unistused ju peavad reaalsuseks saama ning originaalsed ideed väljendust leidma. Loomine tuleb vaid läbi valu, kuid see valu on maailmale hädavajalik. Ühiskonna südametunnistuseks saamise tee on raskem kui ükskõik millise teise ameti õppimine, ent ka selle viljad on magusamad.


Kaisa Kulasalu, Hugo Treffneri Gümnaasium
12.e klass