Kirjutan, järelikult olen

Olla noor inimene ja planeerida oma tulevikku on tänapäeval väga keeruline ülesanne. Võimalusi on seinast seina ja kui endal vähegi pealehakkamist on, võib õppida peaaegu kõike, mida hing ihaldab. Samas on see vabadus süstinud suurt hirmu paljudesse keskkoolinoortesse, sest kardetakse teha vale valik. Ahastades vaadatakse tulevikku ja ei suudeta jätta küsimata: „Mida küll pean ma edasi tegema?”

Ka mina üritasin paar aastat tagasi paika panna seda, millega tulevikus tegelema hakata. Mõtlesin küll sellele, küll tollele ametile ja muutsin kogu aeg oma meelt. Lõpuks jõudsin väga lihtsa tõeni – teha tuleb seda, mille juurde su süda sind viib. Peale selle tõeni jõudmist oli minu jaoks õige vastus käes ja selgemalt kui iial varem. Mina tahan kirjutada.

Kirjutamist ja kirjanikutööd ei saa ehk pidada konventsionaalseks tööks, kuid olen veendunud, et see ei jää millegi poolest alla muusiku, tantsija või kunstniku ametile. Muidugi tuleb selle kõrvalt õppida ka midagi, millega saaks kindlalt leiba teenida, minu puhul on selleks ajalugu. Ajalugu ja kirjutamine on minu jaoks tihedalt omavahel seotud. Ei ole hea lugeda raamatut, mille on kirjutanud harimatu ja nappide ajalooteadmistega inimene. Samuti ei ole hea olla ajaloolane, kui sa ei oska oma mõtteid köitvalt kirja panna.

Kirjutamine avab minu jaoks hoopis teistsuguse maailma väravad. Selle maailma, kus inimeste elusaatused on peidus minu sõrmedes ja kus lausa vägisi arenevad jutud ja luuletused omatahtsi, hoolimata minu pingutustest neid suruda kindlatesse raamidesse. Lummav on jälgida, kuidas paberile visandatud tegelaskuju võtab järjest selgemaid vorme, kuidas tema käitumine muutub temale omaseks ning kuidas tekib täiesti ainulaadne isiksus, millel ta lehekülgedel särada laseb. Kuigi seni olen kirjutanud peamiselt novelle ja lühijuttusid, seisab silme ees soov kirjutada valmis tõeline romaan, mille tegelased oleksid justkui mu sõbrad ja nii reaalsed, et neid võib peaaegu katsuda.

Terry Pratchett on öelnud, et jumalad tekivad siis, kui piisavalt palju inimesi neisse usub. Selle kuulsa kirjaniku „Kettamaailma” sarjast tuleb välja väga huvitav ja samas vaieldamatult reaalne teooria, et jumalaid saab ellu äratada vaid paljude inimeste kollektiivne usk neisse, see energia, mis neisse sellega süstitakse. Kui mõtlema jääda, on see täiesti tõsi – näiteks usklike juutide Jehoova elab ju ainult nende peades, olles nende jaoks reaalsem kui miski muu. Minu loodud tegelaskujud elavad minu peas ja paberil, muutudes seeläbi peaaegu reaalseks. Neil ei ole keha, kuid neil on mõtted ja elusaatus.

Minu jaoks pakub tulevik piiramatult võimalust end oma arvuti taha kerra tõmmata ja fantaasial lennata lasta. See on minu hobi, minu töö ja minu elu. Võib-olla loevad minu juttusid tulevikus paljud inimesed ja ka nemad hakkavad minu loodud sündmustesse ja tegelastesse uskuma. Võib-olla aga jäävad mu lood kaunistama kehvapoolsete kirjandusajakirjade lehekülgi.

Kuulsus või rikkus pole minu jaoks olulised, mind huvitab vaid see, et äkki keegi loeb minu juttusid ja hakkab natuke teise pilguga vaatama inimesi enda ümber. Võib-olla heidab ta toidupoes pilgu enda ees kassajärjekorras seisvale inimesele ja tabab end mõttelt, et see inimene sarnaneb mõnele isikule, kellest ta lugenud on. Võib-olla ei vaata enam jõukas ja heal järjel kodanik pargipingil kössitavat kodutut nii põlastava pilguga.

Kirjanike töö on avardada inimese mõistmist maailmast ja see on töö, mida ma oma südames teha tahan. Ilmselt õpin ma siiski ülikoolis, aga kui ma õpin, siis endale ja oma lõbuks. Ma ei taha raisata ülikoolis aastaid, et teha tööd, mille eest saab küll head palka, aga mis mu hingele midagi ei paku. Ma tahan kirjutada neist inimestest, kes on peidus mu peas. Ma soovin, et nad jõuaks paberile, muutuks tõeliseks ja tungiks teiste inimeste peadesse, pannes seal tööle terve uute mõtete rea.

Minu tulevikuunistuseks on kirjutamine, mõtlemine ja inimkonna mineviku tundmine. Selle avastuseni jõudmine nõudis minult vaid oma südame kuulamist. Arvan kindlalt, et iga inimene peaks lähtuma just oma südamesoovidest ja tegelema sellega, mille poole teda nagu magnetiga tõmbab. Olgu selleks siis poliitika, kodundus, ajakirjandus või hoopistükkis saami tõugu lihakitsede kasvatamine.


Triin Põldra, Tartu Descartes'i Lütseum
11. klass