Unistused reaalsuseks

Unistused või reaalsus? Alati oli, on ja jääb tõsiasjaks see, et unistused saavad eksisteerida vaid reaaluses, sest reaalsus tõukab mind oma probleemide ja muredega unistama.
 

 

Tihtipeale kiputakse reaalsust unistustest tähtsamaks pidama, kuid just unistused on need, mis annavad elule mõtte, tahet püüelda millegi ilusa ja hea poole. Nüüdisaegne maailm on täis võimalusi elada oma elu vastavalt tahtele ja soovidele. Valida on erinevate õppimisvõimaluste, ametite ja lõbustuste vahel. Kuid kõige suurepärase juures on ka killuke halba. Meie igapäevaotsuseid ja tegusid mõjutab massimeedia, kultuurilised ja sotsiaalsed erinevused, soov kuuluda kuhugi, et mitte olla üksi, ning selle tõttu unustatakse unistused.

Olen kuulnud täiskasvanuid ütlemas, et unistamine on lapsepõlve mängumaa ning sinna peaks see ka jääma. Aga miks? Miks on inimesed endi vastu nii julmad ja keelavad unistamise? Vastuseid sellele küsimusele on mitmeid, aga mina arvan, et lihtsalt kardetakse, sest unistused võivad näidata, kui vaene ja tühine elu tegelikult on. Inimesed kardavad unistusi, sest neil on hirm nende reaalseks muutmise ees. „Äkki ma ei saa hakkama?“ ja „Mis siis, kui ma eksin?“ on küsimused, mis kummitavad mõtteis, kui tekib reaalne võimalus oma unistused teoks teha.

Olen nõus sellega, et lapsepõlv on unistuste aeg. Väikesed tüdrukutirtsud uinuvad õhtuti, inglinaeratus näol ning mõtteis soov saada printsessiks! Ulakad poisiklutid müttavad ringi, hinges põlemas soov saada tugevaks ja julgeks nagu tuletõrjujad. Muidugi on unistusi, mis jäävadki unistusteks, aga piisava tahtmise juures on kõik võimalik.

Ajalugu ja ka tänapäev on täis inimesi, kes on unistustesse uskunud ja neisse ka panustanud. Suur vallutaja Julius Caesar tahtis juba lapsena saada võimsaks imperaatoriks, Prantsuse Päikesekuningas Louis 14. sai troonile juba lapseeas ning tema soov valitseda riiki ning näidata maailmale Prantsusmaa võlusid ja rikkusi läks täide. Bill Gates nägi arvutites tulevikku - algul peeti teda hulluks, aga tema ei hoolinud sellest. Nüüd on tema loodud firma Microsoft üks arenenumaid ja kuulsamaid ning Bill Gates üks rikkamaid mehi maailmas. Need imelised, ajalugu muutvad teod said tõeliseks vaid tänu unistustele ning julgusele oma unistused reaalseks teha.

Kui enamik lapsi unistab väiksena suureks kasvamisest, siis mina mitte. Mulle meeldis olla laps - muredeta ja vaba kui lind. Mu vanaisa, kes oli suurepärane ja erakordne inimene, innustas mind alati unistama ja unistusi täide viima, kuid kahjuks ta suri, kui olin viieaastane ... aga ta jättis mulle imelise kingituse - võime unistada teadmisega, et isegi minusugune väike tüdruk siin suures maailmas suudab mõtted reaalseks muuta ning sellega ka killukese head teha. Ma usun seda ning püüan nii ka talitada, mitte ainult vanaisa püha mälestuse nimel, vaid ka sellepärast, et see on osa mu elust.

Hetkel on mul mitmeid unistusi, näiteks ülikooli astumine pärast keskkooli. Olen näinud vaeva ja õppinud koolis nii hästi kui võimalik, andnud endast parima. Alates kuuendast klassist on mul tunnistusel olnud viied, aga see ei ole tulnud kergelt - olen tundnud tüdimust, küsinud endalt milleks, aga lõpuks siiski raskustest üle saanud. Olen kindel, et kui vaeva näen, siis saan ka ülikooli sisse, kuigi on üks väike takistus, mille pean ületama. Nimelt kardan ma kurbust - kurbust, mis mind tabab kodust, perekonnast, sõpradest lahkudes.

Ühel oktoobrikuu õhtul olin kodus köögis ja nägin aknast sisse paistmas kauneid punakaid toone - päike oli loojumas. Läksin õue trepile, et loojangut vaadata. See oli ilusaim, mida elu sees näinud olin. Nii palju kauneid värve ja nii palju ilu nõnda lühikeses hetkes. Väljas oli üpris jahe, aga ma ei hoolinud sellest. Ma lihtsalt vaatasin, pisarad põskedel voolamas... Mõistsin, et varsti pean ma oma teed minema, täitma unistusi ja siis kunagi tulevikus looma kodu, kus ka minu lapsed saavad tunda kodusoojust ja armastust. Kohe kindlasti julgustan neid unistama ja oma unistusi reaalseks muutma. Reaalsus ei saa muuta maailma, aga unistused saavad! Unistuste eest tuleb võidelda, unistama peab, sest nii muutub elu ilusamaks, rõõmsamaks, elamisväärsemaks.

Lugedes paar aastat tagasi Julia Hillpatricku raamatut „Rhett Butler“, leidsin sealt lõigu, mis jättis mulle sügava mulje ja mida meenutan igal raskus- ja kahtlushetkel:
„Ära kunagi ütle lahti oma unistustest. Ära lase kellelgi oma unistusi tappa, kui oled nendesse pannud kogu oma hinge ... hoia neid ... püri nende poole ... ära unusta neid ... rebi katki kütked ... ja kui need on su üleni endasse mässinud, siis näri need läbi, vingerda välja, rooma, hüppa, uju minema - kuni kas või upud, aga unistustest lahti ära ütle...“

Unistused reaalsusesse? Aga miks ka mitte? Mina hääletan kindlasti kahe kaega selle poolt ja hüüan kõva häälega unistusele: „Jaa!“

 

Liisi Närep / Mõisaküla Keskkool, 12. klass