Minu hobist võib saada elukutse
Laura Olesk

Kogu minu senise elu on olnud nii, et alati pärast kooli bussile kiirustades on mõttes vaid üks - see, kuidas ta nuusutab oma külma ja heinase ninaga, millel on mõnus maik küljes... Jõuan talli, jooksuga tema juurde paitusi tegema, et ta ära tunneks - mina tulin! Maiust andes jagub silmi vaid talle. Muu ei ole tähtis, ainult tema! (Siinkohal ütlen, et tegu on hobusega.)

Kõige toredam on temaga ratsutada.Vahetanud soojad kooliriided külmade ratsapükste vastu, ei ole teised tegevused enam olulised. Mõned kõned muretsevalt emalt ei peata hoogu, mis saduldamisel ja puhastamisel sees on. Mitte miski muu ei ole tähtis, südamelähedus on liiga suur. Selga ronimisel tekib suur ärevus, kuidas hobune käitub. Hobustel on ju samuti tunded. Kogu aeg mõtlen, ega ma talle oma suure kehakaaluga haiget tee, või milline tunne tal tegelikult on, kui keegi istub seljas, sikutab suust ja peksab jalgadega otse kõhtu, et edasi liikuda. Kunagi ei tea tõde. Alles siis, kui lähedus on kasvanud teatud piirini, kui tunned tema valusid ja tema tajub sinu tundevälgatust, võib aimata tegelikkust.

Kurb tuju, paha ilm - nendel päevadel ei ole absoluutselt tahtmist talli minna. Samas, jättes ühe käigu vahele, tunned end järgmisel korral kuidagi üksikult. Hobune ei pööra sulle piisavalt tähelepanu, meel on nukker... Pärast trenni kurbust enam pole, hoolimata sellest, kas trenn õnnestus või mitte. Oluline on hingelisus. Hiljem tema aset kohendades ei ole aega mõelda, et kodus on ema, kes muretseb pimeduse või muude ohtude pärast, mis lapsukest igal hetkel tabada võivad. Kõige halvem kogu päevast on hüvastijätt. Hellitad teda oma muside ja kallistustega viimse minutini, kuigi talli ees ootab juba auto, kust kostab: "Hei! Koju ka tuled?" Kallistad viimast korda oma kallikest, viimane musi külmale ninale, sest kunagi ei tea, kas see ei jää viimaseks korraks, kui teda näed. Koju jõudes räägid emale ja isale, kui vahva päev oli!

See ongi tõeline hobi, millest võib saada elukutse. Südame ja meelega peab olema kohal, armastus peab olema tugev. Sada protsenti peab kindel olema, et seda tahadki terve elu teha. Enamikul inimestel tekib aga küsimus: "Mis juhtub siis, kui huvi on ühel hetkel kadunud? Kas tulevik on sel juhul hukas?" Absoluutselt mitte, tuleb meeles pidada, et paljudel kordadel on mingi muu väljapääs. Sellepärast on ka põhiharidus kohustuslik, sest kas te suudate ette kujutada riiki, kus oleks 50 korda rohkem kodutuid, narkareid või joodikuid? Ilmselt mitte. Tähtis on, et igaüks leiab enda töö, olgu see või koristamine. Kui lapsele meeldib süüa teha, lugematu arv kordi ema aidata, võib kindel olla, et ta oskab ka abistavast hobist endale elukutse kujundada.

Mis on elukutse? Lihtsalt öeldes on see tuleviku amet, töökoht. Kas siis ei ole nii!? Elukutse aitab täiskasvanud inimest. Täpselt nagu töö, mida peab hommikul kindlal kellaajal alustama. Kahjuks on küllalt paljudele töötamine vastumeelne, kuid samas on vaja raha teenida, et elus toime tulla. Teistele on amet aga miski, mida tehakse südamega, või on füüsilised tegevused seotud loomuliku andega. Näiteks isik, kellele tohutult meeldib joonistada, on kunstnik. Tema tööd vapustavad just sellega, et looduse poolt on talle antud joonistusanne. Talle meeldib südamega luua.

Aga minu hobi on mu hobusega seotud. Öösel voodisse heites tahaks veel ja veel olla tema juures. Hobused on ju nii ilusad, jõulised ja võimsad! Uskumatu, et keegi võiks kunagi neid väärkohelda. Und oodates loodan, et mõni tüüp minu tibukesele liiga ei tee. Sama lugu on ka teiste loomade, mitte ainult hobustega.

Mõeldes praegu tulevikule, olen 100% kindel, et minu tulevik ja elukutse on seotud hobustega. Ma tõesti tahan nendega tegeleda. Tegelikult olen ju vaid laps ja lastel on palju ideid. Aasta tagasi tahtsin saada müüjaks ja juuksuriks. Veel enne seda täpselt ei mäletagi... Kuigi olen juba väiksest saadik hobustega tegelenud, võin julgelt väita, et uudishimu nende vastu ainult suureneb. Olen samas ka kohustuse võtnud. Oman nüüd isiklikku hobust, teda ei tahaks jätta. Tulevikuplaanidki on juba valmis. Teen kõik, et tulevikuametis olla hobustega seotud.

Järgmisel päeval taas talli. Seekord on ilm kehvavõitu. Vastikult hallikas, pilves ning pisut vihmane ja porine. Eriti sellest ei hooligi ja ise ka ei saa aru, miks. Koolis hoolsalt kaasa töötades tean, et pärast saan kindlasti preemiaks tallis oma kullakallikest näha. Nii võibki minu väikesest hobist saada elukutse.