Homme olen parem, kui olin eile

Liisa Mägi
Tallinna Üldgümnaasium
12.klass

On juba ammu teada, kui tahad oma elus midagi muuta, pead sellega algust tegema kohe samal päeval. Seda kinnitab ka vanasõna “tänasida toimetusi ära viska homse varna”. Kõik see tundub lihtne, kuid miks jätame kõik raskema nii-öelda “homse varna.”

Olen vahel mõelnud laulusõnadele
„Olen homme parem,
kui olin eile.
Olen homme parem,
kui olin täna.”

Siis mõtlen, et homme pesen oma uuemad ja ilusamad riided käsitsi, et neid säästa pikast ja räsivast masinpesust ja teen tervele perele ise süüa, mitte ei oota, et keegi töölt koju tulles mulle kolmekäigulise lõuna valmistab. Toon venna ise lasteaiast ära, ema ei pea läbi kesklinna ummikute kiirustades oma poja järele minema, kui minul oleks võimalik ta kooli kõrval asuvast lasteaiast viie minutiga ära võtta.

Niimoodi ma tõesti mõtlen, aga kahjuks ikka tulevikuvormis – homses. Homme juba leian, et riideid peseb pesumasin – me ei ela ju kiviajas, kus polnud pesumasinaid. Kui külmkapis pole toit valmis, keedan endale kiirnuudleid, teised vaadaku ise, mis hamba alla saavad. Venda lasteaiast koju tuua? Ega ma lapsehoidja ole, siiski vaid õde, kellel oma elu vaja ka elada.

Sellise mõtteviisi pärast võidaksegi mind pidada isekaks ja hoolimatuks. Kuid kui nad vaid teaksid, kui ilusad mõtted olid mul eile: tahtsin enda peale võtta pooled ema kohustustest..

Vahetevahel mõtlen oma ema peale, kui keeruline on olla tema rollis. Kui raske on olla hea ema. Ema peab olema suisa professionaalne psühholoog, et ära kuulata mured ja nendele ka head lahendused välja mõelda. Hea näitleja, varjamaks oma kurbust või pettumust, kui olen millegi kohutavaga järjekordselt hakkama saanud. Intelligent, juhuks kui mul on vaja homme hommikul koolis esitleda arutav essee teemal “Vastuolud ühiskonnas ja nende ületamise võimalused”. Tipptasemel kokk, sest uus eestimaine sarkastiline väljend “ söök on valmis, tulge virisema” on eesti kodudes laialt levinud. Alati leidub keegi, kelle arust on supp liiga soolane, praad rasvane või ülepipardatud – ega seda saa siis enda teada jätta!! Kõikidest nendest omadustest tuleb välja see, et emal ei saa olla nii, et homme olen parem kui olin eile. Emadel on vaja olla KOGU aeg parim.

Olen oma elus palju pidanud kokku puutuma kriitikaga. Põhiliselt sellepärast, et olen tantsija. Inimesed, kes vaatavad laval tantsijat, ei kujuta tavaliselt ettegi, kui palju on artist pidanud tipptulemuse nimel higi valama ja vaeva nägema. Kui palju on teda terve trupi ees manitsetud, kritiseeritud ning mis seal salata, ka alandatud.

Tänu kõigele sellele olen ma kujunenud tugevaks isiksuseks, kellele raske haiget teha ja võimatu pähe istuda. Olen õppinud tulemuse nimel pingutama ja avastanud, et käega lüües näitan vaid omaenda sisemist nõrkust. Just lõpptulemus on see, mille nimel on vaja pingutada, kedagi ei huvita ju tantsija, kes pole esmaklassiline. Mitte keegi ei naudi tantsijat, kes üks õhtu mõtleb, et täna ma ei anna endast parimat, parem hoian energiat homse etenduse jaoks. Selline mõtteviis tantsijate puhul ei saa, ei tohi kehtidagi!

Parim näide “homme parem olla” on minu arvates Oru Pearu, kes just purjus olles Krõõda ja Andrese juures vabandamas käis. Alati lubades, et enam ta Andresele vingerpusse ei mängi ja Krõõta hoiab paremini kui senimaani. Tüüpiline näide sellest, kuidas inimesed räägivad tulevikus, kuid jutult tegudeni ei jõutagi. Iseenesest on see kurb, kuid elus eneses on seda väga palju.

Inimesi on erinevaid, kuid meil kõigil on palju ühiseid jooni. Ka asjade edasilükkamine on paljudele omane. Kui järele mõelda, miks on nii juhtunud, et mõtleme tulevikuvormis, siis peamiseks põhjuseks pean laiskust. Laiskusega rinda pistes lähen ma praegu kohe läbi lasteaiast, võtan koju kaasa oma vennakese, tee pealt ostame midagi söögipoolist ja teeme vanematele maitsva õhtusöögi. Täna, kohe praegu.