Kes ma olen 22. oktoobril aastal 2017?

Aasta 2017 tundub määramatus kauguses saabuva ulmelise tulevikuna. Kui isegi homne pole käegakatsutavalt selge, kui kindlus puudub selleski osas, millist elu elan 22.oktoobril 2008.aastal, siis kas ei ole kohatu teha ennustusi 28aastase Kadi kohta? Teistpidi mõeldes ei ole kellegi rada siin maailmas ülearu pikk. Üks inimelu kestab keskmiselt vaid 7-9 kümnendit. Minul on nende karmide arvutuste järgi läbitud oma rajast umbes viiendik. Et võimalused nagu esimene lumi kiirelt ei kaoks, on praegu, abituuriumis, just õige aeg jõuda selgusele, mida ma tahan oma elus saavutada. Ükskõik kui laialivalguvad poleks minu mõtted sellest, kes ma 10 aasta pärast olen, üht tean kindlalt – järgmisel sügisel tahan jätkata oma haridusteed ülikoolis. Kuid erialavaliku tegemine tänapäeva kirjus maailmas pole lihtne. Mille järgi langetada otsuseid, et 3650 hommikut hiljem ärkaksin üles õnneliku ja rahuolevana?

 

Iga noort elluastujat mõjutavad valikute tegemisel mitmed tegurid. Üheks olulisimaks neist võib lugeda ühiskonnas valitsevaid trende. Hetkemoeks on ilmselt sõita ringi võimalikult uhke autoga, elada 7 magamistoaga majas või kesklinna merevaatega korteris ja kanda vaid maailmakuulsate disainerite riideid – olla rikas. Moodsas muinasjutus osalemise tagatiseks on õppida majandust ja saada ärinaiseks. Kas 28aastane Kadi oleks õnnelik, elades klaasi ja betooni keskel ning sõites Lexusega tööle, et pealaest jalatallani Armanisse riietatult suurte rahadega tegeledes end teostada? Kalkide börsiindeksitega elu pole kahjuks(?) minu jaoks, arvatavasti jääb miljonite teenimine kellegi teise ülesandeks.

Oma sõpruskonnas ringi vaadates avaneb mulle aga sootuks teine pilt: rahahimu üle domineerivad hoopis teised väärtused. Ei tea, kas elan anomaalias või vastanduvadki üksikisiku soovid massitrendidele, aga minu sõbrad-tuttavad soovivad oma eluteelt leida mitte kullakange, vaid viiuleid ja torupille, millel mängida kõige kaunimaid rahvaviise; maagilisi sõnu, et kirjutada raamat; natuke inspiratsiooni taiese sepistamiseks; vaikust, et saaks sündida uus heliteos; valgust, et jäädvustada hetk filmilindile; vana mööblitükki, millele elu sisse puhuda; või lavalaudu, kuhu jätta kustumatu jälg. Elades kaasa sõprade unistuste täitumisele, tean, et nad suudavad õnnelikud olla ka kuuekohalise kontojäägita. Aga seesugune tulevik pole minu jaoks, sest mul pole piisavalt annet, seda salapärast kunstniku hinge.

Peale trendide ja sõprade püüab ka koduriik juhtida noorte tähelepanu erialavaliku tähtsusele. Eestil on vaja küberkaitse eksperte, Nobeli preemia väärilisi geenitehnolooge ja AIDSi-ravimit väljatöötavaid teadlasi. Siinkohal pean jällegi pead raputama: minu suhted pole just eriti soojad ei arvutite ega kromosoomidega. Viimasel ajal on palju räägitud mõnest muustki rollist, mille täitjaid jääb vajaka. Eestis on suur puudus lastest ja õpetajatest. Seega võiks riigile meeldida ka variant, kui 10 aasta pärast oleksin kolmikute emaduspuhkuselt naasev kooliõpetaja, kes käib valimas ja ei kritiseeri liialt ametisolevat peaministrit. Miks mitte?

Esiteks tundub mõte kolmikutest alles lapseeast välja kasvavale noorele neiule veidi hirmutav. Kuid veelgi suuremat ängi toob mõte elada üksi, perekonnata. Olen võib-olla natuke vanamoeline, aga ema- ja abikaasaroll kuulub karjääriredeli kõrval minu tulevikuplaanide hulka. „Seksi ja linna” stiilis neljakümneselt ikka veel 20aastase elu elada või õhtul kassi juurde koju saabuda oleks kuidagi tühi. Nii et tulgu või kolmikud, ma olen valmis! Küll mitte täna, aga võib-olla juba 22.oktoobril 2017.aastal.

Teiseks õpetajaamet. Uute, poliitikute seatud tingimuste järgi ootaks mind pärast ülikooli teismeliste harimisel ees piimajõed ja pudrumäed... või vähemalt kindel stardikapital. Aga mis siis, kui hing ihkab vähemalt praegu midagi muud kui pärast tudengiaastaid kooliseinte vahele naasmist? Õnneks ei pea ma täna otsustama. Või õigemini ei saagi seda teha. On reaalselt võimatu ette näha olukordi, millega seisan silmitsi oma järgmise elukümnendi lõpusirgel.

Praegusel hetkel elan ma väga kindlat ja turvalist elu. Mul on katus pea kohal, söök laual ja riided seljas, ilma et ma ise peaksin olmeliste probleemidega väga palju pead vaevama - see on veel natuke aega ema-isa kohustus. Argipäeviti tutvun hoolikalt nitraatide, heterotroofide, dadaistide, modaalverbide, isiksusetüüpide, hüperboolide ja revolutsioonidega. Vabatahtlikus gümnaasiumis on laiahaardelise õppekava omandamine lõputunnistuse saamiseks kohustuslik. Kõrvalehiilimine välistatakse – õppehoonest väljumine tundide ajal on keelatud, iga puudumine peab olema mõjuvalt põhjendatud ning hinnetelehe seisul hoiavad valvsa silma peal nii vastutustundlikud vanemad kui pedagoogid. Kuidas aga leida tasakaalu vaba aja, huvide, sõprade ja õppimise vahel? Kas suudan enne kevadist eksamipalavikku koondada endasse muu maailma ahvatluste kõrval piisavalt tarkust ja kindlust, et sooritada ühed elu olulisimad testid tulemustega, mis lubaksid mul valida meeldiva eriala? Mõnikord, kui jaksamine otsa saab, ülesannete lahendamine, kontrolltöödeks kordamine liiga raskeks muutub, küsin endalt: „Milleks see kõik?” Trammijuhi- või keevitajaroll tooks samuti leiva lauale... Aga samas, olles sel suvel töötanud ettekandja ja koristajana, mõistsin, et vaimse pingutuseta töö pole minu jaoks. Vajan tegevust, kus saan mõelda, arutleda, teiste inimestega suhelda.

Ma ei tea täpselt, kes ma 22.oktoobril 2017. aastal olen ega tahagi seda veel teada, sest usun, et elu keerdkäike ei saa ega tohigi ette aimata. Küll aga tahaksin 28aastasele Kadile teha ühe kingituse: soovin, et tal oleks suur valikuvõimalus. Olen piisavalt auahne, et püüda jõuda keerulisemat tegevust nõudvatele kohtadele kui need lihtsad, aga vajalikud ametid, mida suvel katsetasin. Kõrgemale jõudmiseks on mul vaja hoolega õppida ja raskuste kiuste maksimumi püüda. Vaid nii ärkan ühel sügishommikul kümne aasta pärast maailmas, kus saan ise otsustada, mida ma teha tahan.

Kadi Kähär