Tulevikku planeerides - Eestiga või Eestita?

Inimese elu pole videokassett, et võid end mugavalt tugitooli sättida, play vajutada ja rahumeeli jälgida, kuidas sündmused omasoodu kulgevad. Igaüks on oma õnne sepp, nagu öeldakse, käsikiri tuleb meil kõigil endil kirjutada. Meile antakse kätte kaamera ja filmilint, et jäädvustada sinna ühtteist meeldivat. Midagi välja lõigata ei saa ja tagasikerimine on võimatu. Kes oma käsikirja põhjalikult läbi mõelnud, võib enamasti lõputiitrite ajal rahuldust tunda ja saavutatu üle õnnelik olla. Liiga tihti on aga juhuseid, mil lindi lõppedes avastatakse imestusega - mis jama see nüüd kokku sai vändatud.

 

Tulevikku me ette näha ei suuda ja alati võib esineda ootamatusi, mis kõik kavatsused kapitaalselt segi paiskab. Siiski olen seda meelt, et inimese elukäiku ei tohi lasta planeerida saatusesõrmel või kellegi headel soovitustel, vaid tähtsad otsused tuleb igaühel ise langetada. Kes juba mingit ettekujutust oma tulevikust omab, teeb sellega ka iseenda elu veidi kergemaks. Kui juba gümnaasiumis või varemgi teada, kus, mis ja mida tegema hakata, võib koolis rohkem pühenduda nendele ainetele, mida kunagisel erialal vaja võib minna. Kes aga viimseni otsustamisega venitab, peab pühenduma kõikidele õppeainetele võrdselt, kuna ei või iial teada, millist neist kunagi suuremal või vähesemal määral tarvis on. Kord juba oma raja leidnud, saab tulevikule julgemalt vastu vaadata. Kahtlemata tuleb sel teekonnal ette ka raskusi, ent nende ületamiseks tasub tööd teha ja vaeva näha.

Olen kogu oma teadliku elu veetnud vabas Eestis, näinud me riigi kiiret arengut ja usun lootusrikkasse tulevikku. Ent viimasel ajal on palju juttu olnud Eesti jätkusuutlikkusest. Härra Ansip näitab küll pahema käega Euroopa suunas, tõstab parema käe pöidla ja lausub veendunult, et kõik on okei, kuid veidi pessimistlikumad eksperdid selles nõnda kindlad pole. Ees ähvardav majanduslangus, võib-olla koguni - kriis, paneb mitmeid teadlasi närviliselt küüsi närima. Noored elualustajad võtavad uljalt laenu, uskudes, et selle tagastamisega neil probleeme ei teki. Purjetades ülikiire majanduskasvu laineharjal, paistab nii mõnelegi kõik eesootav roosa ja lilleline. Ollakse kindlad, et ka kümne aasta pärast omatakse tulusat töökohta, ehk isegi kallist autot ja suvilat Lõuna-Eesti metsades, samas on paljudel juba praegugi laenude ja liisingute tasumisega probleeme. Igatahes on olukord muutunud keerukaks: krooni väärtus langeb, euro ei tule niipea, venelased mässavad ja paljude arvates liigumegi kindlalt hukatuse poole.

Eespool mainitud muukeelne elanikkond on hakanud üha enam peavalu valmistama. Et integratsioon pole ettekujutuste kohaselt toimunud, on hiljemalt pärast aprillikuu sündmusi kõigile selgeks saanud. Vana vimm endise “peremeesrahva” vastu sai taas hoogu juurde. Nüüd nõutakse valjuhäälselt radikaalsemaid võtteid: kõik venekeelsed koolid riigikeelseteks. Julgen väita, et selline ettenägematu käitumine ei tooks kasu kummalegi osapoolele. Kui venelane, kel väga ähmased teadmised eesti keelest, peab üleöö hakkama bioloogias õppima mitoosi ja meioosi, füüsikas elektromagnetilist induktsiooni ja keemias polaarset kovalentset sidet võõras keeles, jääksid tema teadmised nendes ainetes nullilähedasteks. Seega ei annaks me sellise tegutsemisviisi korral mitte-eestlastele mitte paremaid väljavaateid tulevikuks, vaid lämmataks nende intelligentsi. Võimalusi edukaks karjääriks peaksid omama aga ka need kodanikud-mittekodanikud, kes küll riigikeelt täiesti vabalt ei valda, kuid Eestis siiski oma kodukohta näevad. Lõppude-lõpuks tasuvad ka nemad siin makse ja soovivad riigi heaolu parandada.

Oleme oma riiki saanud iseseisvalt ehitada alles viimased 16 aastat ning areneva postsovjetliku maana ei saa me veel oma tuleviku suhtes kuigi kindlad olla. Ehk ei taba meid suuremat sorti tagasilöögid ja jõuame kunagi sarnasele tasemele kui meie põhjanaaber ja paleus Soome või keldi tiiger Iirimaa, kellega olid stardipositsioonid ju üpris sarnased. Samas hoitakse ärevalt silma peal sellel, et meiega ei korduks Portugali stsenaarium, kes tänaseks päevaks juba stagneerunud, võib öelda, et endises koloniaalimpeeriumis toimub koguni regressioon. Kuulsin kord ühe portugallase käest, et riigi majandusliku viletsuse põhjuseks on see, et neid huvitab vaid jalgpall, õlu ja naised. Eestit sarnane fiasko loodetavasti siiski ees ei oota, pigem oleme üha enam saamas lääneriikidele arvestatavaks partneriks ning Eesti on nii-öelda vana Euroopaga üha enam põimumas.

Üha enam asutakse õppima või tööle välismaale, suuresti ka tänu Euroliitu astumisega. Justkui ootaks piiri ületades magusalt naeratav ametnik, korterivõtmed ühes ja pakk 500-eurolisi teises käes, olles valmis need sulle üle andma, meelitatud, et just tema koduriigi kasuks otsustasid. Paljud pöörduvad õnneotsingutelt pettunult tagasi ja alles kodumaale tagasi pöördudes avastavad, et meie väikeses „konnatiigis” polegi nii kehv elada. Mis on siis see jõud, mis inimesi ikka ja jälle laia maailma viib? Ehk on aastasadu orjapõlve ja võõrvalitsejaid taluma pidanud eestlase alateadvusesse juurdunud mõte, et välismaine on ikka parem, kuigi Maarjamaa pole enam ammugi vaeste riikide nimekirja kuuluv. Pooldan küll igati Euroopa põimumist ega välista, et kunagi ka ise mingi aeg mõnes välisriigis õpin või töötan, kuid üldiselt seon oma tulevikku siiski Eestiga. Kas ei peaks olema iga kodaniku eesmärk riigile, mis meid toitnud ja kasvatanud, kuidagi kasulik olla?

Äsja keskkooli lõpetanu seisab kohe keerulise valiku ees: kuhu minna, mida teha? Peamised kaks võimalust on ülikool ja kutsekool, kusjuures viimast on hakatud üha enam propageerima ja väärtustama. Kutsekoolide esindajad käivad väsimatult erinevates asutustes pidamas pikki monolooge kutsehariduse eelistest ja võludest. Kindlasti on teatud ametialase hariduse omandanul kergem kiiresti sel alal ka tööd leida, kuid samas ei anna kutseharidus sedasorti universaalsust, mida tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas tarvis läheb. Loomulikult ei saa sellepärast üheselt väita, et kõrgharidus kindlasti parem oleks. Ei kindlusta ülikoolidiplom ju turvalist, tulusat töökohta ega ka karjääri. Küll aga loob see mitmeid erinevaid võimalusi, mida arukas inimene kindlasti oskab endale soodsalt ära kasutada. Pealegi on siinmail mitu tasemel ja tunnustatud kõrgkooli, mis elluastujale piisava baasvarustuse kaasa annavad.

Eesti majandusmaastikul on karjääritegemiseks soodne pinnas. Ei ole küll enam üheksakümnendate algusaastad, mil taasiseseisvumisjärgses korralageduses võis lihtsast miilitsaametnikust saada edukas ärimees (sest raha ju lebas maas, ole meheks ja korja üles!), kuid mitmete statistikate järgi on Eesti majanduslikult üks liberaalsemaid riike, kus oma äri ülesseadmine võrdlemisi lihtne. Igaüks, kel vähegi taibukust ja entusiasmi, võib siin mugavat ja täisväärtuslikku elu nautida, kuigi isegi praegusel ajal on neid, kes suurt liitu, võrdsust ja vennaarmastust taga igatsevad. Õnneks panustab noorem generatsioon pigem omaalgatusele kui ettekirjutustele, millele annavad tunnistust ka mitmed õpilasettevõtted, millest nii mõnigi on üpris edukaks kujunenud. Kahtlemata on ükskõik millisel erialal läbi lüüa keeruline, kuid Eesti on ka kindlasti selline paik, kus oma unistusi täide viia on võimalik.

Kui ma oma käsikirja saaksin kirjutada, siis lõpeks film vist kuidagi niimoodi: kaamerapilt liugleb üle üüratute Lõuna-Eesti metsade, kuni jõuab väikese majani - paistab, et suvila. Ukse ees seisab kallis luksusauto, ei, neid on lausa mitu. Majataguses aias on näha mängivaid lapsi. Kaadrisse ilmub hallipäine vanamees, kes unistavalt kohisevat metsa uurib. Kaamera hakkab üha kaugenema, läheb taas puude kohale, kuni majast on järele jäänud vaid väike täpike. Enne, kui tiitrid jooksma hakkavad, on kuulda hallipäist vanameest, kes iseendalt küsib: “Huvitav, mis Portugalist saanud on?”

Erki Parik