Kultuuriloolane ja imagoloog Linnar Priimägi ütleb, et imago on paratamatus. See on kujutluspilt meie peas, mis tekib niikuinii. Seepärast oleks targem see hoida hooldatuna ja kontrolli all.

Kui näeme välja õnnetu, muutumegi õnnetuks. Neisse aga, kes levitavad enda ümber sümpaatiat, suhtutakse kui sümpaatsetesse inimestesse. Muljet loome me niikuinii – ka ebateadlikult.

Kui aga tead, kes tahad olla, on lihtsam kujundada imago, mis toetab eesmärkide saavutamist. Imago alla käib hoiak, kõnestiil, hääl, kehakeel, kõnnak, naeratus, välimus – rõivastus, soeng. Aga ka see, mida sööd, kus meelt lahutad, kellega suhtled, mida loed ja palju muud. Kogu elustiil hõljub meie ümber ja on osa imagost.

Mainet on töömaailmas kerge rikkuda. Piisab, kui ei ilmuta töövestlusele, käitutakse ülbelt, küsitakse põhjendamatult palju palka, ei täideta lubadusi või ollakse muul moel hoolimatu oma käitumises. Et endale veidrusi lubada, peaks inimene olema end enne üles töötanud. Näiteks andestatakse väga sügavate teadmistega lektoritele nende pobisev kõneviis, mõnel juhul hilinemine või sarkastiline suhtlemisstiil.

Et oma mainega midagi pihta hakata, tuleks eeskätt saada peegeldusi, kuidas teised Sind näevad. Näiteks meeskonnakoolitustel, suhtlemistreeningutel või enesearengukursustel. Muidugi võib küsida ka sõpradelt, kuid kentsakaid asju on inimestel raske välja tuua. Teadlikkus on esimene samm muutuste teel. Tänapäeval oleks lisaks heale mainele vaja ka veel eristuda, meelde jääda, sügavat muljet jätta. Loomulikult võib inimene elada ka tagasihoidlikult, silmapaistmatult, kuid siiski levitades head aurat enda ümber.

Kasulik kirjandus
Aune Past. Mainekujundus ettevõtluses ja poliitikas, 2007.
Ann Marie Sabath. Ärietikett – kuidas saavutada eeliseid konkurentsis, 1997.
Anti Kidron. Elustiil ja heaolu: eluviis, tegevusstiilid ja subjektiivne heaolu, 2007.

Rajaleidja, 2012