Tagasi | Prindi

Ka kogenud põllumees vajab head haridust

Põllumajanduseriala (taime- ja loomakasvatuse suunal) tuleb järjest enam õppima poisse, hobusekasvatuse eriala huvitab valdavalt tüdrukuid. „Taimekasvatuses tuleb palju kokku puutuda tehnikaga, eks seepärast mehisem huvi,” arvas kooli põllumajandusõppe osakonna juhataja Külli Marrandi. Praegu saab õppida ka karusloomakasvatust, tulevikus lisanduvad loomaarsti abilise ja kalakasvatuse eriala. Põllumajanduserialade jaoks renoveeriti äsja õppefarm, koolil on ka kanala, töökoda, 500 hektarit põldu ning uus tehnika.

Küülikutest tšintšiljadeni
Karusloomakasvatuse eriala on mõeldud neile, kes on rajanud või plaanivad luua karusloomakasvatuse. Enamasti valitakse kasvatatavateks loomadeks kas küülikud või tšintšiljad. „Praegu on palju just küülikukasvatajaid, sest Eiferi programmi toetusega on võimalik teha endale korralik küülikla,” rääkis Külli Marrandi, kelle sõnul kasvatatakse küülikuid nii söögiks kui ka karusnaha saamiseks. „Ainult karusnaha saamise eesmärgil kasvatamine mulle ei sümpatiseeri. Ka näiteks rebasekasvatust ei soosita Eestis sel põhjusel.”
Õpilaste vanus varieerub 15-aastastest põhikooliõpilastest kuni kooli vanima, 75-aastase hobumajanduse õpilaseni. „Kuna meil on palju paindlikku õpet, siis saavad täiskasvanud töö kõrvalt hästi õppida. Õppejõud on kõik oma ala spetsialistid,” ütles Külli Marrandi. Kolme aasta jooksul jõutakse käia 20 nädalat praktikal ning pärast kooli tööpakkumistest puudust ei ole. „Eriti hinnas on meie praktikandid. Ettevõtted helistavad ja soovivad õpilasi rohkem, kui neile anda jõuame. Usun tõesti, et kõik, põllutöölistest lüpsjateni, saavad siit hea hariduse,” rääkis Külli Marrandi.

Õpilased, kes tulevad õppima pärast põhikooli, saavad tasuta autojuhi- ja traktoriload, oma talus on nende omamine mõistagi hädavajadus. Et talus hakkama saada, õpitakse ka metsandust ja ehitamist, veidi keevitamist jne. Üheaastane õpe töötavale inimesele on osutunud populaar-
seks – grupid on täis ja soovijaid roh­kemgi. Lõpueksamiga koos saab teha kutseeksami ning sedagi tasuta. „Eks üks põhjus, miks eriala on popp, on tõsiasi, et PRIA annab toetusi ainult haridusega inimestele. Kuid võin kinnitada, et pelgalt paberi järele ei tulda, enamik käib kõikides loengutes kohal. Paljud tunnistavad, et ei teadnud varem, kuidas asjad tegelikult käivad... Siit saadud teadmistega on nii mõnigi oma ettevõtte tegevust muutnud,” ütles Külli Marrandi.

Hobumajandust võetakse igal aastal õppima kolm gruppi – põhikoolijärgselt üks ning keskkoolijärgselt kaks (üks tavaõpe, teine paindlik õpe töötavale inimesele). Õppima tullakse kõikjalt Eestist, nii maalt kui ka linnast. Paljud on trennitüdrukud, aga osa lihtsalt armastab hobuseid.
Koolil on tallikompleks ühe maneežiga, Külli Marrandi sõnul on väga vaja veel ühte. „Enamik õppest toimub talvel ja meie õpilaste hulga juures kuluks ära kaks maneeži. Aga saame hakkama.” On ka vabapidamise tall, kus sees hobused ja suvel ka vasikad. Nagu kutsekoolides tavaline, kasutati ehitusel oma kooli ehituseriala õpilaste abi ja nii valmis vanast laudast hobuseeriala õpilastele korralik tall. Et arusaadavalt ehitatakse ehitusfirmadest veidi aeglasemalt, jätkuvad ehitustööd praegugi.

Saab ka treeneriks õppida
Hobuseerialal õpitakse kas ratsastajaks või hobuste hooldajaks – kui on annet ratsutamise peale, siis valitakse esimene, kui paremini sobib hooldajatöö, siis teine. Viimasel kursusel valitakse kas treenerikoolituse, sepatöö, turismi või talliehituse ala. „Kui õpilasel on piisavalt oskusi, mida nõuab Eesti ratsaspordi liit, võib ta saada treeneri 1. taseme kutse. Kui algul oskusi-teadmisi napib, aga soovid edaspidi ikkagi teisi treenida, võid juurde õppida ja liidu juures treenerieksami hiljem ära teha.”
Füüsiline vorm peab hobustega tegelejatel olema väga hea – kui muu põllumajandus läheb mehhaniseerimise teed, sest lautades teevad masinad enamasti ära nii söötmise, sõnnikuveo kui ka lüpsmise, siis hobumajanduses tegutsetakse kogu maailmas käsitsi. Boksid tehakse endiselt käsitsi tühjaks, hein tuleb ise ette visata. „Ega õpilased väga õnnelikud ole, et peavad tallis nii palju rügama, aga midagi ei ole teha – kui ei ole valmis füüsiliseks pingutuseks, siis sellel erialal tööd ei saa. Hobuinimese töö kestab 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas – varsad sünnivad igal ajal, tihti peab olema valves jne. Põllumajanduses saab künda vaid sügisel ja külvata kevadel, hobust söötma ja hooldama peab igal aastaajal,” rääkis Külli Marrandi.
Koolis on igas vanuses hobuseid, on äsja sündinud varssasid, on tiineid märasid, jagub nii 1–2- kui ka 3-aastaseid loomi. Külli Marrandi sõnul on õppetöö jaoks oluline, et igal aastal sünniks mõned uued varsad. „Muud tõuaretust meil siin pole.”

Eesti hobusel läheb hästi
Kohalikest hobusetõugudest rääkides ütles õpetaja Astra Nilk, et kolme Eesti tõu – Tori hobuse, Eesti hobuse ja Eesti raskeveohobuse – olukord on hea. „Sündimus on tõusnud, müügitöö nii edukas olnud, et nõudlus ületab pakkumise. Sporthobuste aretuses on eriti suur areng toimunud viimase kuue-seitsme aastaga – inimesed teavad, milliste täkkude spermat tellida, tihti tuuakse seda välismaalt ja nii muutuvad meie tõud järjest tugevamaks.”
Eesti sportlased kasutavad Astra Nilki sõnul Eesti hobustest Tori hobuse sportlikku suunda ning Eesti sporthobust. „Kuna sihiteadlikult on kohalikke tõugusid aretatud vaid veidi üle viie aasta, ei ole need hobused veel ratsaspordi eas, kuid loodan väga, et tulevikus hakatakse kodumaiseid hobuseid rohkem kasutama.” Tippsportlaste ho-bused maksavad mitu miljonit eurot, paljud neist kuuluvad ärimeestele, sportlased tõstavad hea esinemisega aga hobuste hinda ja võit on mõlemapoolne. „Näiteks Alexela omanik Heiti Hääl hakkas koos perega hobi korras ratsutama. Juhus viis ta Ruila tallidesse, kus ratsutas Eesti üks parimaid ratsanikke Rein Pill, ja koostöö oligi sündinud: hobused kuuluvad Heiti Häälele ning Rein toob neile au ja kuulsust,” rääkis Astra Nilk, kelle sõnul võiks kohalikke hobuseid juba seetõttu rohkem kasutada, et just nemad on aretatud meie kliimasse sobivaks.

Võistlustelgi edukad
Tunnustatud hobusekohtunik Astra Nilk on Säreveres õpetajana töötanud kolm aastat ja õpilastega väga rahul. „Kunagi päris noorena õppisin ka ise meie koolis põllumajandust, hobusekasvatust siin siis ei õpetatudki. Aga huvi hobuste vastu oli suur ja nii ma ennast aastate jooksul täiendasin,” meenutab Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi liige. Astra Nilk on tüüpiline Särevere kutsekooli õpetaja – hinnatud spetsialist, kes käib töö­le kaugemalt. Elab talus Tallinna lähedal ning mõistagi ei puudu tema majapidamisest ka hobused...
Külli Marrandi sõnul on õpilased saanud häid kohti nii noortalunike võistlusel kui ka Olustvere künnivõistlusel, Poolas toimunud rahvusvaheliselt talunike võistluselt tõid kaks Eesti õpilast, üks Säreverest ja teine Olustverest, riikide arvestuses koos ära tubli teise koha. Hobuse õppekavaga on seotud lausa mitu võistlust: koos Eesti hobusekasvatajate seltsiga korraldatakse Tori hobuse võistlusi, ratsaspordi liiduga aga nendenimelist suvist karikasarja. „Õpilased saavad seal hea kogemuse võistluste korralduse poole pealt, see on hoopis midagi muud, kui hiljem võistlusel vaatajatele paistab. Kevadine võistlus on ühtlasi viimane üritus enne lõpueksameid,” rääkis Külli Marrandi.
Viielised õpilased pääsevad maaülikooli loomakasvatuse erialale eelisjärjekorras ning päris mitmed lõpetanud selle tee ka valivad. „Kes tahab, leiab erialal tööd, osa läheb välismaale. Põllumajanduses on paljudel oma talud, kuhu nad tööle lähevad, hobumajanduses on keerulisem tööd leida, sest tallid on üsna väikesed.” Külli Marrandi usub, et Eesti põllumajandusel läheb praegu hästi. „Kes toimetavad, saavad hakkama. Toetusi on palju ja need on põllumeestele suureks toeks. Tõsi, saadakse vähem kui teistes EL-i riikides, kuid toetusteta ka ei ela. Usun, et sama hästi läheb ka meie koolil – lähiajal peaks valmima kaks uut õppekava, loodetavasti alustame nendega juba 2012. aasta sügisel.”

Õpetajate Leht, 28.10.2011