Käesoleva aasta aprillikuu viimase nädala veetsin Põhja-Iirimaal, Belfastis, kus osalesin Academia õppevisiidil. Visiidil osales kaheksa inimest neljast eri riigist – Eestist, Norrast, Prantsusmaalt ja Soomest.

Viie päeva jooksul külastasime mitmeid haridusasutusi, kus saime muuhulgas ülevaate pakutavatest karjääriteenustest. Programmi kuulusid Belfasti karjäärikeskus, Fleming Fultoni Kool, Lagan Kolledž, Metropolitan Kolledž, Methodist Kolledž, Queensi Ülikool ning Tööjõu Keskus.



Huvitav oli külaskäik Belfasti karjäärikeskusesse, mis põhineb J.P.Samsoni mudelil: keskuses on info grupeeritud kuude teemasse: ülikool, kolledž, karjääri valimine, töö leidmine, CV kirjutamine ning praktika/täiendõppe võimalused. Kõik teemad on eristatud värvidega ja iga materjali peal on vastava värviga kleeps. Materjalidest on kättesaadavad üksikud eksemplarid, et mitte tekitada info üleküllust. Keskusesse sisenedes ei küsita kliendilt, kuidas saame sind aidata, vaid mis sind siia tõi. Töötajate hinnangul annab see kliendile võimaluse ise otsustada oma vajaduste üle. See oli värskendav idee, kuna Eestis tundub, et sõnaga „abi“ kaasneb hakkamasaamatus ning loomulikult ei taheta seda tunnistada; seetõttu ei julgeta võibolla ka abi küsida.

Märkasin, et noortega suheldakse lihtsat sõnavara kasutades. Ei räägita suurelt ja üldiselt karjääriplaneerimise vajalikkusest, vaid konkreetsest vajadusest. Huvitav oli kohtumine Queensi Ülikooli karjääriteenistuse juhatajaga, kes tõi peamise murena välja, et üliõpilased ei mõtle oma tulevikule – nad elavad hetkes. Üliõpilasi on keeruline mõtlema panna edasistele plaanidele ning seetõttu on raskem ka nendeni jõuda. Neil on „suureks kasvamise“ kartus. Siinkohal oli hea äratundmisrõõm – noored on kõikjal sarnaste „muredega“.



Üllatav oli see, et Belfasti üldhariduskoolides ei tee individuaalset nõustamist mitte oma koolis töötav karjäärispetsialist vaid seda käivad koolis pakkumas nõustajad kohalikust karjäärikeskusest. Nimelt on valitsusel arusaam, et koolides töötavad karjäärispetsialistid ei anna alati objektiivset infot ning ei ole oma kooli seisukohalt erapooletud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et nn „imesid” ei ole olemas (vähemalt Põhja-Iirimaal mitte) – koolides ja keskustes tehakse samu tegevusi, mida Eestiski. Kui aeg-ajalt tundub, et mujal on parem, siis õppevisiidi käigus mõistsin, et oleme Eestis teinud suuri arengusamme ning nii mõnigi asi on parem kui mujal. Näiteks on Belfasti koolides probleem, et esmatähtis õpetajatele on oma tunni andmine; seejärel hakatakse alles karjääriteemadega tegelema. Kokkuvõttes sõltub kõik eestvedajast ning tema entusiasmist ja soovist valdkonda arendada.

Hindan kõrgelt Academia õppevisiidil nähtut ja kogetut. Lisaks vastuvõtva riigi tundmaõppimisele saab mitteformaalselt suheldes kogemusi ja teadmisi vahetada ka teistest riikidest pärit osavõtjatega. Samuti on nädalane eemal- kuid siiski valdkonnas olek väga motiveeriv tagasi tulles.
 

Kati Raudsaar
SA Innove karjääriteenuste arenduskeskus,
koordinaator