Karjääri planeerimise temaatika käsitlemine üldhariduskoolis ei ole midagi päris uut – sellest on kavandatult või kavandamata räägitud ikka ja jälle. Parimad õpetajad on alati oma õpetatavat ainet sidunud ametite ja tööaladega, kus selle aine alased teadmised on olulised.

Uuendatud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas on aga esimest korda karjääriõpetus soovitusliku valikainena sisse kirjutatud. Valikaine ainekava näol on tegemist siiski näidisega. Sellele lisaks esindab karjääriteemat eelmise õppekavavariandi eeskujul ka läbiv teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“. Mitmetes ainekavades on karjäärivalikutele viitavad õpitulemused (nt „Õpilane on omandanud ülevaate bioloogiaga seotud elukutsetest“).

Iga kool saab ja peab kaaluma ning otsustama, kuidas nemad karjääriteemasid käsitlevad. Võimalusi on palju: eraldi valikainena, lõimituna teiste õppeainete tundidesse, klassi- ja kooliväliste üritustena jne. Selle planeerimisega on hea alustada õppijakesksete eesmärkide ehk õpitulemuste sõnastamisest. Õpitulemused kirjeldavad seda, mida õppijad õppeprotsessi lõpuks peaksid olema õppinud (nt „Õpilane analüüsib ennast“). Kui varem on õppimise kavandamine toimunud eelkõige läbi õppesisu, siis nüüd on põhirõhk lisaks sisule sellel, kuidas sisu on omandatud.

Aineraamat
Uute õppekavade rakendamise juhendmaterjalid valmivad Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel ning rahastamisel. Tänaseks on valmis saanud ja veebilehel www.oppekava.ee kättesaadavad põhikooli õpetajatele suunatud materjalid. Gümnaasiumi taseme materjalid valmivad 2012. a alguses. Karjääriõpetuse valikaine õpetamise tugimaterjal „Karjääriõpetuse aineraamat põhikooliõpetajale“ koostati SA Innove karjääriteenuste arenduskeskuse ja tegevõpetajate koostöös.

Raamatust leiab kasulikku nii kogemustega kui ka tööd alustav karjääriõpetuse õpetaja. Õppeprotsessi kirjelduse näidis aitab õpetajal väljundipõhise õppekava loogikat mõista, st näitab kätte suuna, kuidas analüüsida ja hinnata, kas õppesisu ja valitud meetodid reaalselt toetavad kavandatud õpitulemuste saavutamist. Teemat, õpitulemusi ja õppesisu on suhteliselt kerge omavahel kokku panna; lisaks on soovitav neid ka kõrvutada ja vaadata, kas kõik aspektid on sobivas kooskõlas.

Loogilise ja tulemusliku õppeprotsessi kavandamine saab alguse õpitulemuste sõnastamisest. Esmapilgul võib tunduda, et selles ei ole midagi uut – nii on kogu aeg toimitud. Tõsi. Varem ei seotud aga õpitulemust sedavõrd üheselt hindamismeetodiga. Õpilane ju õpib seda, mida kontrollitakse ehk seda, milles teda hinnatakse. Õpitulemustes kokku leppimine võimaldab keskenduda kõige olulisemale. Alati õpitakse koolis rohkem kui õpitulemustes kirjas on. Konstruktiivse sidususe printsiibi abil saab hinnata, kas õppeprotsessi osad on omavahel kooskõlas. Kui teema, õppesisu, õppemeetodid ja hindamine sobivad õpitulemustega ning omavahel, võib rääkida hästi kavandatud õppeprotsessist.

Ka õppeprotsessi muud toetavad elemendid, nt nõuded õppekeskkonnale, tuleb samuti siduda õpitulemustega. Kui õppekeskkond ei toeta väga ambitsioonikaid õpitulemusi, siis tuleb õpitulemusi kohendada. Näiteks ei ole mõttekas karjääriõpetuses kirjutada õpitulemuseks „Oskab hinnata, mis ametikohad sobivad tema tugevustega kõige paremini”, sest suure tõenäosusega ei ole õpilasel võimalik õppeprotsessi jooksul seda sobivust järele proovida. Oluline on leida selline tasakaal, mida koolis on võimalik saavutada.
 
 


Mare Lehtsalu, KTK karjääriõppe juhtivspetsialist


Einike Pilli, Tartu Ülikooli elukestva õppe keskuse konsultant