Viibisin maikuus Euroopa karjäärispetsialistide koolitajate võrgustiku NICE (The Network for Innovation in Career-Counselling/Career-Guidance in Europe) konverentsil, mis keskendus teadustöö perspektiividele kõneks olevas valdkonnas. Millised on teooria ja praktika parendamise vajadused ja kuidas nendega tegeleda? Konverents toimus ajaloolises Heidelbergi ülikoolis.

Alustuseks mõni sõna võrgustiku kohta. See on ellu kutsutud Heidelbergi ülikooli ja Mannheimi Rakenduskõrgkooli koostöös. Esimene nimetatutest on võrgustiku koordinaator; lisaks osalevad võrgustiku töö korraldamisel Częstochowa, Lausanne´i, Padua ja Ida-Londoni ülikoolid ning CNAM/INETOP Pariisist. Võrgustikku kuuluvad 27 Euroopa riigi ülikoolid (kokku 41), mis annavad bakalaureuse või magistri tasemel haridust karjäärinõustamise vallas ning tegelevad vastava valdkonna uurimistööga.

Võrgustiku eesmärk on toetada elukestva õppe arendamist ning edendada karjäärivaldkonna teenuste/teenuse pakkujate kvaliteeti ja professionaalsust.
Seda kõike tehakse koostöös riikide ja ülikoolide vahel, ühtlustades standardeid ja ideid, samuti üksteiselt õppides. Võrgustiku ühe promootori, prof Ertelti sõnul on võrgustiku peamine eesmärk see, et ülikoolid kui haridust andvad ja teadustööd tegevad üksused võtaksid üle vastutuse karjääriteenuste arendamise eest. Selleks on loodud kolm töögruppi. Esimene tegeleb õppekavadega, luues süstemaatilist ülevaadet Euroopas olemasolevatest õppekavadest. Teine tegeleb karjäärinõustamise innovatsiooniga – kogutakse tõenduspõhist teadmist nõustamise tehnikate ja strateegiate kohta, toetades nii efektiivsemate koolitusprogrammide loomist. Kolmas töögrupp keskendub töövahendite loomisele ja süstematiseerimisele.

Konverentsilt jäi põhisõnumina kõlama see, et valdkond vajab muutusi ja on ka juba muutumas. Palju räägiti nn paradigma muutusest. Ühelt poolt puudutab see õppekavu, mis on liigselt keskendunud idealiseeritud omaduste ja oskuste kogumi õpetamisele, olles kõrvale jätnud õppija oma inimlikkuses. Muuhulgas tähendab see tulevikku vaadates vajadust arendada õppekavu rohkem kogemusliku õppe suunas. See võimaldaks eriala õppijal omandada tööks vajalikud oskused optimaalsel tasandil ning teha seda enda kogemust rakendades.

 


Konverentsi toimumispaik Heidelberg

Konverentsil tutvustati võrgustiku poolt tehtud uuringut Euroopa maade karjäärivaldkonna õppekavade kohta (uuriti 58 õppekava 23 maalt). Tulemused näitasid, et veel on käia omajagu pikk tee õppekavade põhimõtete ja standardite ühtlustamisel.

Teiselt poolt räägiti paradigma muutuse vajadusest seoses muutunud tingimustega, milles tänapäeval karjäärinõustajad tegutsevad. Haridussüsteem keskendub enam elukestva õppe mudelile, karjäärinõustamine kui diskreetne tegevus on asendumas careeringu kui pideva dünaamilise protsessiga. Fookus on nihkumas teenuse pakkujate perspektiivilt ja oma tegevuse mõtestamiselt teenuse kasutajate perspektiivile ja tulemuse mõtestamisele. Ilmselgelt on suund dünaamilisemale, mitmeid perspektiive kaasavale lähenemisele, mis nõuab karjäärinõustajalt varasemast enam paindlikkust, loovust ja indiviidikesksemat lähenemist.
Lisaks eelnevale toodi välja mitmeid aspekte, mis ilmestavad valdkonna vajadust muutuste järgi – institutsioonides on teenus liiga erinev (nt koolid vs tööturuteenistused), ametikirjeldused ebapiisava täpsusega, eriala on liigselt feminiseerunud ja kehvalt organiseeritud (puuduvad eriala-ühendused jms), seaduslik regulatsioon on madal, viimasega seotult on madal ka professionaalne identiteeditunne, sarnaste elukutsetega võrreldes on palk madalam.

Omaette aspekt on tõsiasi, et tööalases arengus ei tööta enam lineaarse arengu mudel, mis muudab karjääriteenuste olemust. S.t karjääri kujunemises ei esine enam loogilist järgnevust (à la kui õpid hästi, siis saad soovitud töökoha); sellest tulenevalt peab karjääriteenus olema „super-kompleksne“. See omakorda tõstatab küsimuse, kes karjääriteenuste pakkuja on tehnik, hooldaja, spetsialist, uurija, juhendaja, õpetaja, aktivist jne või hoopis midagi muud? Lõplikke vastuseid konverentsil ei kõlanud; ühiselt tõdeti, et positiivne algus on tehtud nö küsimuste esitamisega ning entusiastlikult jätkatakse tööd püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Eesti esindajana tõdesin, et meie positsioon Euroopas on rahuldav – meil on, mille üle rahuolu ilmutada ja on, mille üle mõelda.

Kaia Kastepõld-Tõrs, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi lektor