Kaja Sarapuu

Viiendat aastat SA Innove Karjäärinõustamise Teabekeskuse ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi koostöös läbi viidav kirjandivõistlus “Tulevik ja karjäär” tõi žürii lauale 182 Eesti õppurite kirjandit – kaks korda enam, kui möödunud aastal. Rekordiline tööde laekumine pani mõtlema traditsioonide olulisuse üle, sest eks seda ole viis aastat järgemööda toimuv üritus.

Nii mitmedki kirjutajad on oma töid võistlusele saatnud eelmisel ja üleeelmisel aastal. Koos arvulise kasvuga võib tõdeda kirjutamisosavuse ning -selguse paremaks muutumist, samuti tööde head välimust, korrektsust vormistamisel.

Kirjandeid hindas Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi žürii koosseisus Jaan Õispuu (Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium), Kaider Vardja (Tabasalu Gümnaasium), Kaja Sarapuu (Oru Põhikool) ja Merike Vardja. Žürii on püsinud sama viis aastat, sest võistluskirjandite lugemine ja hindamine on pakkunud meeldivat vaheldust argipäevatöödele ja võimaldab pilku heita Eesti noorte tulevikunägemustesse.

Kirjandivõistlus “Tulevik ja karjäär” ülesanne on suunata noorte tähelepanu oma elutee planeerimise olulisusele tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas. Osa võtma oodati gümnaasiumi- ja kutseõppeasutuste õpilasi ning 2006/2007 õppeaastal kooli lõpetanud noori. Traditsioonilise peaauhinna, arvuti, pani sel aastal välja investeerimispank LHV. Võitluse teise koha auhind tuleb Eesti Emakeeleõpetajate Seltsilt. Võistlustööks oodati eelkõige arutlevat kirjandit, kuid välistatud pole olnud ka muus vormis proosakirjutised. Hinnatakse eelkõige kirjandi sisukust, loogilist arutluskäiku, isikupärast lähenemist ja ladusat keelekasutust, samuti võimet oma ideid selgelt ning veenvalt esitada. Võistlustööd esitatakse eesti keeles.

Traditsiooniliselt võis kirjandi pealkirja võtta ette antud valiku hulgast, kuid see polnud kohustuslik. Enamasti seda siiski tehti. Teemasid on aastatega juurde tulnud, on väga isiklikke, aga ka suuri üldistusi nõudvaid. Varasemad võidukirjandid on avaldatud Rajaleidjas.

Huvi pakkuv on seik, et ühtki võistlustööd ei kirjutatud 2007. aastal teemal „Kodukoha tulevik on ka minu tulevik”. Kas ei inspireerinud pealkiri või vaadatakse praegu veel kaugemale, haaramata lähedast? Mäletame eelmisest aastast, et kirjutajad rõhutasid otsust elada ja töötada kodumaal, mitte siirduda igaveseks mujale. Sama bloki teema „Elada või töötada maal või linnas – kumba eelistan mina?” sobis oma vastanduses enam ja tõi häid arutlusi.

Sel aastal tunnistas žürii võistluse võitjaks Laura Väli, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11c klassi õpilase (juhendaja Sirje Kreisman). Tema kirjand haaras eelkõige oma siirusega. Pealkirja „Mis on elus tähtis?” mõtestab autor lahti lihtsate asjad kaudu. Ta räägib hoolimisest ja selle väljendamisest, kasutades elulist näidet: „Minu põhikooli õpetaja saatis mõni aasta tagasi enne jõule oma lähedastele inimestele sõnumi, kus ta ütles neile, kui väga ta neist tegelikult hoolib, ning enamus saatis vastu sõnumi: mis, sa hakkad ära surema või. Inimesed on liialt kinnised, kuid ennast avada ei olegi nii üüratult raske: kui tunned, et inimene on sulle tähtis, siis mine ja kallista teda; kui keegi on teinud midagi taunitavat, siis seleta talle, et sind häiris teatud intsident ning kallista ka eksijat. Ja sa märkad, et elu muutub lihtsamaks, ka teistele.” Juttu tehakse naeratusest: „Pisitilluke naeratus lähedaselt inimeselt annab jõudu, et mitte märgata vihmasadu päeval, mil kollane vihmavari koju kapile on ununenud.” Autor lõpetab töö mõttega: „Huvitav, kas vanaema teab, kui väga ma temaga sarnaneda tahan? Tahan jõuda oma elus samamoodi palju, hinnata inimesi enda ümber, anda neid abistavat nõu, suunata neid nende ristteedel ning eelkõige olla õnnelik. Sooviksin, et ka nemad mind suunaksid ja abistaksid, sest inimesed, kes hoolivad, ongi võti õnne juurde.” Kogu kirjandit raamib argine lugu vanaemast. Kirjandi toon on südamlik, veenev. Võidutöö plussiks on reaalne elutunnetus, loogiline arutlus, millele aitab kaasa osav ülesehitus.

Teise koha pälvis Ille Saar (Tallinna 21. Kool, 12b klass) kirjandiga „Mis on õnn?”, kolmandat jagasid Liisa Suba (Keila Gümnaasium, 11. klass, juhendajad Hurmi Väljamäe ja Aland Suba) kirjandiga „Homsest täna mõteldes”, Kadi Kähär (Rapla Ühisgümnaasium, 12a klass, juhendaja Ülle Mäekivi) kirjandiga „Mis on õnn?” ja Erki Parik (Otepää Gümnaasium, 12b klass, juhendaja Marika Paavo) kirjandiga „Tulevikku planeerides – Eestiga või Eestita”.

 

Äramärkimist ja kutse Teeviidale väärisid veel järgmised autorid: Jaan Rõõmus, Tõnis Tiirik, Kadi Haugas, Oscar Õun, Aveli Pärn, Herki Rokk, Georg Murakas, Anne Nestor, Margus Mets, Kristina Panassova, Ago-Juhan Mustonen, Maarja Orav, Liis Koger, Grete Ling, Rachel Juudas, Birgit Maalen, Merike Sirvel, Ilona Ringas, Triinu Lauk, Tiina Sepp, Liina-Ly Roos, Jürgen Dengo, Karl Haljasmets, Kadi Paasik, Gerth Jaanimäe ja Julia Tuganova.

Parima õpetaja-juhendaja tiitel otsustati sel aastal anda Tartu Emajõe Kooli õpetajale Maila Jürgensonile, kelle õpilaste tööd jäid eriliselt silma ja olid parimate hulgas.

Millest kirjutati

Suur osa esitatud töödest olid võistluse väärilised, hea loogilise arutlusega, selge ja veenva esitusega. Paljud autorid toetuvad oma mõttekäikudes autoriteetidele, osates pealtnäha kauge või võõra omaseks ja lähedaseks kirjutada. Tulevikuteema on noori köitnud, kõik kirjandid on kantud positiivsest nägemusest nii oma eraeluliste kui ka tööga seotud arutlustes. Kirjandid olid ladusas ja heas sõnastuses, teemad lahti mõtestatud loogiliselt ning isikupärastelt.

Silma torkas oskus kirjanduslike näidete kasutamisel, veenmaks kirjutaja heas lugemust ja silmaringi laiust. Enam ei toetuta ainult eesti klassikale, nimekiri on märksa pikem.

Ikka on kirjandivõistluse töödes räägitud perest. Õnne seotakse pereväärtustega, ollakse tänulikud toetuse ja armastuse eest perekonnas. „Olen väga rahul oma vanemate kasvatusviisiga, sest just tänu sellele olen siiani hakkama saanud päris hästi ning innustust liikuda edasi millegi veelgi parema poole. Tähtsad on ka muud inimesed, kellega ma suhtlen – õed, vennad, sõbrad. Just tänu oma õele avastasin elukutse, millega tulevikus tegeleda soovin.” (Tiia Annus, Saue Gümnaasium, 10. klass)

Lapsedki on tulevikuplaanides kindlal kohal. „Esiteks tundub mõte kolmikutest alles laspeeast välja kasvavale noorele neiule veidi hirmutav. Kuid veelgi suuremat ängi toob mõte elada üksi, perekonnata. Olen võib-olla natuke vanamoeline, aga ema- ja abikaasaroll kuulub karjääriredeli kõrval minu tulevikuplaanide hulka.” (Kadi Kähär)

Kahtlemine tuleviku valikutes pole midagi taunimisväärset, pigem on see julgus kirjutada avameelselt ja ausalt. „Valikuid on palju ning raske on nende vahel õige langetada. Igal ametil on head ja halvad küljed, ent kõige tähtsam on kuulata oma südame häält. Gümnaasiumi lõpuni on veel aega poolteist aastat ja selle jooksul peavad õpilased selgeks tegema, mis neile südamelähedane on ja kuidas nad oma elu tahavad jätkata. Plaanid võivad ju kõigil valmis olla, iseasi, kas need täide viiakse.” (Birgit Maaten, Viljandi Paalalinna Gümnaasium, 11. klass)

Raha ei ole küll see, mis valikutes esmatähtis on – seda vähemalt kirjandivõistlusel osalejate hulgas. Ollakse endiselt kindel, et õnn ei peitu rahas. Samas tuleviku töö peaks olema südamelähedane ja motiveeriv. „Ma ei taha minna hommikul tööle, lootes, et ehk on ametiasutus maha põlenud või tööpäev lühendatud, või lugeda minuteid kella viieni. Soovin töötada kohal, mis motiveerib enne kukekiremist ärkama ning ka siis ennast püsti ajama, kui on järjekordne „halva soengu päev”, akna taga undamas vali tuul või paukumas pakane.” (Liisa Suba)

Noori ei jäta puudutamata ka eksistentsiaalsed teemad. Reaalsust mõistetakse, sellega arvestatakse. „Niisiis kõigutame, istudes kõiksuse ja mitte millegi vahel jalgu edasi. Keegi ei tea, kui kauaks meile seda istumisaega antud on. Sellest hoolimata teevad inimesed iga päev tuhandeid plaane.” (Grete Ling, Rakvere Reaalgümnaasium)

„Vaimulennu ja küünlavalgel õhtute asendamine ületöötamisega on hinge tapmine. Memento mori ehk mõtle surmale: mis oleks saavutatust olulisem, kui siit ilmast tuleks lahkuda viie sekundi pärast? Vaevalt, et kellelgi rahatähed või vannivahu mullid silmis säravad – ikkagi panevad südame põksuma lähedastega veedetud hetked.” (Liis Koger, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. klass)

Seekordsele võistlusele saatsid kirjandeid ka erivajadustega noored. Tundes ennast, teavad nad oma võimalusi. Kui palju mul üldse võimalusi on, küsitakse. „Ta võtab elu rahulikult, ei kiirusta tulevikku, sest see tuleb niikuinii ja pealegi, milleks kiirustadagi? Kiirustamisega rikub tihti kõik lihtsalt ära.” (Herki Rokk, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus) Meenutatakse, kuidas pime võib olla nägijale giid, ka nägijad peavad oskama näha.

Tore on lugeda kirjandeid, kus autor näitab üles head naljasoont. Irooniaga suudab vahel rohkemgi öelda kui tõsimeeli kirjutades. Ka nii võib 22. oktoobrit aastal 2017 ette kujutada, olles kloonitud või välistamata töökoha loomade varjupaigas (kui sel ajal ikka loomi veel varjupaikadesse tuuakse). „Juhul, kui planeedi säästmiseks astutakse tõsisemaid samme juba enne 2017. aastat, võib mu karjäärivalik kardinaalselt muutuda. Minu arvates vajab eesti meedia uusi telesaateid. --- 22. oktoobril produtseerin ma autorisaateid, nagu „Kes tahab saada Ago-Juhaniks?”, „Aktuaalne Ago-Juhan”, „Ago-Juhan keset linna”, „Eesti vs Mustonen”, „Haara Juhan”, „Juhanireporter”, „Agopanija”, „Õnne Juhan” ning „Tantsud Ago-Juhaniga”. Kuna ma olen väga andekas, ei hakka keegi algupäraseid saatepealkirju taga igatsema.” (Ago-Juhan Mustonen, Kunda Ühisgümnaasium, 12. klass)

Rõõmustas see, et kirjandites annavad tooni üldinimlikud väärtused, mõistmise- ja lähedusesoov ning selle väärtustamine, samuti originaalsus teemade mõtestamisel.

Parimaid kirjandeid saab lugeda Rajaleidjast.