Kirjandivõistlusel on Karjäärinõustamise Teabekeskuse koostööpartneriks Eesti Emakeeleõpetajate Selts: žüriisse kuuluvad seltsi liikmed Kaja Sarapuu (Kose Gümnaasium), Kaider Vardja (Tabasalu Gümnaasium), Merike Vardja ja Jaan Õispuu (mõlemad Tallinna Pedagoogikaülikool).

Tänavu laekus žüriile 63 kirjandit. Gümnaasiumiõpilaste kõrval oli osalejate hulgas ka 3 üliõpilast (2 Tallinna Pedagoogikaülikoolist ja 1 Tartu Ülikooli Narva Kolledžist). Kõige rohkem oli kirjandeid saabunud Tallinnast – 28,5 %. Hästi oli esindatud ka Ida-Virumaa (19,0 %). Osavõtjate arvult kolmas oli Pärnu maakond, kuid, tõsi küll, paraku ainult ühe kooliga. See kool oli Kilingi-Nõmme Gümnaasium. Kirjandivõistlusele oli saadetud töid veel Viljandi linnast ja maakonnast, Tartu linnast, Lääne-Virumaalt, Harju- ja Läänemaalt ning Valga, Rapla ja Põlva maakonnast. Suurima osavõtjate arvuga oli Tallinna Tondiraba Keskkool.

Kirjandite tase oli hea. Ilmselt teema köidab noori. Kirjutajate hulgas oli noormehi vähe (19 %), kuid nende kirjandid väärivad esiletõstmist tõsimeheliku ellusuhtumise ja hea arutlusoskuse poolest. Rõõmustav on seegi, et võistlusel osalesid aktiivselt nii eesti kui vene noored Ida-Virumaalt. Noori häirib, et Eesti meedia maalib nende kodukandist ebaõiglaselt negatiivse pildi. Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 10. klassi õpilane Anne Priks on aga optimist: “Näen ja tunnen rõõmu, et elu siin tasapisi areneb, ja loodan, et kümne aasta pärast, kui olen vajalikud diplomid kätte saanud, makstakse ehk siingi konkurentsivõimelist palka. Kui see nii läheb, siis arvan, et ka paljud teised noored on valmis oma tulevikku ja karjääri Ida-Virumaaga siduma.”

Kirjandid ei kinnita ka ajakirjanduse väiteid noorte ajude massilise äravoolu ohu kohta: mitte keegi noortest kirjutajatest ei sidunud oma tulevikku ja karjääri välismaaga. Mõnel korral märgiti vajadust kusagil mujal stažeerida ja end täiendada, kuid “Eesti tolmu jalgadelt pühkimise mentaliteeti” ei kohanud žürii üheski kirjandis. Mitte üheski kirjandis ei halvustatud ka Eestis saadava-antava hariduse taset. Ilmselt on Eesti üldsusel aeg huvi tunda hakata, kes, milliseid ja millistel eesmärkidel Eesti haridustaset mahategevaid küsitlusi korraldab. Ukrainast Eestisse elama asunud Vira Telyakova Tallinna Humanitaargümnaasiumist kirjutab hoopis: “Ma otsustasin saada edasise hariduse Eestis. Kuigi uude, oma haridussüsteemilt hoopis erinevasse keskkonda ümberlülitumine ei olnud kaugeltki kerge. Mind juhtis mõte, et see osutub minu esimeseks oluliseks sammuks edu poole. Ma ei või ju tulevikku ette ennustada, kuid ma võin seda mõjutada. /- - - / Ma arvan, et tulevik ongi sellepärast TULEVIK, kuna ta jääb minu jaoks alati salapäraseks.”

Kirjandiautorid on enamikus oma tuleviku ja karjääri subjektid, mitte objektid: nad teavad, et eesmärkide saavutamiseks on vaja pingutada ja vaeva näha. Et oma tuleviku ja karjääri kujundajad on nad ise. Laura Kummeli (Tondiraba keskkooli 12. kl.) kirjandist loeme: “Napoleon Bonaparte on ütelnud, et kaks hooba, millega inimesi liikuma panna on - hirm ja isiklik huvi. Kui olin noorem, siis oli peamine, mis mind tegutsema pani, vanemate karm sõna. Nüüd on asi liikunud selles suunas, et nii palju kui vähegi võimalik, juhin enda elu ise.”

Eelmise aasta kirjanditega võrreldes avaldub selgemalt uus mõõde - Euroopa Liit ja selle liikmelisusega noortele avanenud võimalused. Ent mitte võimalused Eestist nelja tuule suunas kaduda. Jõhvi Vene Gümnaasiumi 10. klassi õpilane Jan Domažilov kirjutab: “Elan Euroopa Liidu liikmesriigiks saanud maal. Sellel maal on piiritud võimalused minu ees veelgi piiritumad, sest olen ju mina selle riigi tuleviku looja.” Noore inimese tulevik saab esimesed piirjooned unistustes, sest: “Unistuste retsept on väga lihtne. Sest see ei nõua muud kui julgust, vaprust ja eneseusku.” (Mari Agarmaa, Tartu Kommertsgümnaasiumi 10. kl.)

Unistuste elluviimise valikutes jäädakse realistideks. Kersti Keskla (Jõhvi Gümnaasium) arutleb kirjandis “Piirid minu siis ja minu ümber”: “Nagu öeldakse teoses “Kuritöö ja karistus”, geeniusi sünnib iga miljoni kohta ainult üks. Seega ei jää ülejäänutele muud üle, kui ennast arendada, õppida, uurida. Nii ka mina. Pidevalt tööd tehes ja higi valades püüdlen oma eesmärkide poole, mis iga aastaga kasvavad, kuni saavutavad maksimumi – minu sisemise piiri.” Katrina Toompere (Kilingi-Nõmme Gümnaasium) jätkab piiride tajumise teemat: “Teadmisi pole kunagi liiga palju. Me teame seda, kuid siiski ei suuda üle teatud limiidi end arendada. Sisemised piirid – võimed – on igaühel erinevad, kuid mitte kellelgi olematud, sest mõistus ju ei võta rohkem vastu kui “kõvaketas” mahutab.” Hästi ja otse kirjutatud! K. Toompere kooliõde Piia Aasamets täpsustab: “Tihti mõtlevad inimesed oma probleemid suuremaks ja piirid kitsamaks, kui nad on.” Madis Vaikmaa (Tallinna Üldgümnaasiumi 10. klass) illustreerib oma seisukohta näitega jalgratta kohta: “Aga miks on mul vaja 20 000-kroonist esi- ja tagaamordiga Merida maastikuratast, kui mul juba on 6 000-kroonine Scott.”

Rapla noormehe Teet Tederi kirjandist selgub samuti, et inimene peab oma võimeid tundma ja arvestama. Aga ka kehvemate võimetega noor ei tohi sattuda paanikasse. Teet tõdeb humoristlikult: “Muidugi on unistused ja suured plaanid need, mis elus edasi viivad. Aga kõik ei saa olla kuningateks. Tagaplaanil, kuid mitte vähem tähtsad on ka kojanarrid ja õuedaamid. Selles aga hirmu fenomen seisnebki.” Üle oma varju hüpata ei maksa, lisab kirjandi autor. Vahel osutuvad takistavaiks asjaoludeks aga kas liigne tagasihoidlikkus või ülearune enesekindlus. Samast kirjandist loeme: “Olen noor ja kardan – kõike. Miks? Sest olen noor. Sest olen kogenematu. Sest olen algaja. Sest minu kael on kui uhke pilliroog – kõrge, aga rabe. Tegelikult pole ta isegi kõrge mitte, ainult rabe.” Hirmu suhtes on Hardi Köhleril (Viljandi Maagümnaasium) kindel arvamus: ”Kindlasti tuleb seljatada hirm elu ees ja liikuda või vähemalt püüelda ideaalide suunas.” Karjääri seisukohalt võib kasulikuks osutada

Noored ei fetšeeri karjääri ja karjääritegemist. Üsna mitmes kirjandis seatakse kahtluse alla kõrghariduse ja karjääri seosed. Ka mõtlemata, kiiruga ja teiste mõjul tehtud otsused võivad hiljem kätte maksta. Urmas Lüüs Haapsalu Gümnaasiumist kirjutab: “Kunagi ei tohi teha otsuseid huupi, sest ka kõrgharidusega inimene võib leida end tänavalt…” Mitmes kirjas arutletakse kõrghariduse ja miinimumpalga üle.

Tõdetakse, et karjääritegemine on küll “tihe rebimine”, kuid karjääri võib teha erinevalt ja erinevatel elualadel. Ideaalidena pole nimetatud traditsioonilist pangandust, äri, poliitikat jm näiliselt kiiret edu, rikkust ja kuulsust toovaid elualasid. Unistatakse fotograafi, arsti, õpetaja, meremehe, sotsiaaltöötaja, sõjaväelase ja mitmest teisestki elukutsest. Ka neis ameteis nähakse karjääri ja eneseteostuse võimalusi. Näiteks kirjutab Liisa Künnap Otepää Gümnaasiumist suure sümpaatiaga fotograafi elukutsest: “Pildistamine teeb mind õnnelikuks. Kaamera on antidepressant, aken maailma ja tee täiusliku oleviku edasikandmiseks. Need inimesed, kes tegelevad fotograafiaga, laiendavad tegelikult terve inimkonna silmaringi.”

Karjäärina võib vaadelda ka pereemaks olemist, sest “emadel on vaja olla KOGU aeg parim”. Oleks tore, kui see Liisa Mägi (Tallinna Ühisgümnaasium) mõte mitte ainult eesti neidude ja noorte naiste hulgas, vaid kogu Eesti ühiskonnas üldisemat poolehoidu leiaks.

Aga mis on üleüldse karjäär? Selle üle arutleb Ilja Golomb (Narva Kolledž): “Karjäär pole alati redelisarnane. Karjäär võib olla sirge ja pika tee kujuline. Autojuhina tean, kui hea on sõita siis, kui tee pole kurviline ja auklik. Ilus vaade horisondil on nagu pilvitu tulevik. Karjäär on ka suur lahtine kaevandus. Iga päevaga ikka sügavamale ja sügavamale. Ühel päeval pole seda auku enam kellelegi vaja. Kõik on karjäärist välja imetud ja ära viidud…”

Uue ilminguna avaldub kirjandeis ka elukestva õppe, täiend- ning ümberõppe vajaduse tunnetamine. Karjääri seisukohalt peetakse tähtsaks kohanemisvõimet: “Edukas inimene on hea kohanemisvõimega. Selleks et elus edasi jõuda, peab seda väga tahtma…” (Anna Kolossova, Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 10. kl.).

Karjäärinõustamise Teabekeskusesse jõudis kindlasti ainult murdosa Eesti eri paigus teemal “Tulevik ja karjäär” kirjutatud kirjandeist. Tallinna jõudsid neist parimad. Kirjandite autorid on näide Eesti kasvavast ajupotentsiaalist. Ja Eesti riik võib nende olemasolu üle rõõmu ja uhkust tunda.


Jaan Õispuu,
žürii liige