Seoses radikaalsete sotsiaal-majanduslike muutustega 20. sajandi lõpus hakati üha rohkem rääkima post­industriaalsest (humanitaarteadustes postmodernistlikust) ühiskonnast ning vajadusest leida muutunud ühiskonna jaoks sobiva karjäärinõustamise raamistik ja metoodika.

Muutunud töömaailm

Peamisi muutusi kirjeldati järgmiselt:

  • Demograafilised ja tööjõuga seotud muutused.

Rahvastiku vananemine, naiste kasvav tööhõive ning tööjõu liikuvuse tõus.

  • Muutunud tööturg.

Töösuhete lühenemine ning nende muutunud iseloom (projektitöö, kaugtöö, freelancerlus jne). Töötuse kasv. Ebakindluse kasv töövõtja jaoks, mis tekitas vajaduse olla pidevalt konkurentsi­võimeline, et mitte välja kukkuda.

  • Elukutsete muutumine.

Uute tööde tekkimine, mis nõudsid uusi oskusi ja teistmoodi suhtumist. Sama ameti töö sisu varieeruvuse suurenemine, mis takistas adekvaatsete töökirjelduste või üldistust võimaldavate töö nõudmiste standardiseerimist. Töö nõudmiste kiire muutumine, mis tekitas vajaduse elukestva õppe järele.

  • Muutunud organisatsioonid.

Hierarhilisuse ja püsivate struktuuride kadumine, paindlikkus. Muutunud töösuhted (erinevad lepingud lisaks traditsioonilistele tähtajatutele töölepingutele). Töögruppide tähtsuse kasv, rahvusvahelised tiimid.

  • Kommunikatsioonivahendite areng.

Liikumine tootmisühiskonnast infoühiskonda. Võimalus edastada infot kiiresti ühest maailma otsast teise interneti ja telefoni teel. Sellest tulenev töötempo ja –intensiivsuse tõus.

  • Peresuhete muutumine.

Lahutuste kasv, abielu tähtsuse langus.

  • Vaba aja sisustamise muutused.

Töö integreerumine õppimise ja vaba ajaga. (Lühemad tööpäevad, kuid hilisem pensionile jäämine.)

Muutunud töömaailm muutis ka karjääri mõistet, kuna lineaarne karjäär ühes ettevõttes või sama elukutse raames polnud enam võimalik või asjakohane. Lisaks oli suurenenud konkurents ja stress, mis nõudis ühekordse elukutse­valiku asemel tegema üksteisele järgnevaid karjääriotsuseid. See tõstis karjäärinõustamise vajalikkust ning laiendas selle sihtgruppi koolilõpetajatelt ja töötutelt laiale töötajaskonnale.

Sellises olukorras tuli Savickas 90-datel välja tõdemusega, et seni pole tegelikult karjäärinõustamise teooria ja metoodikaga õieti tegeldudki, kuna peamised selle valdkonnaga seotud teoreetilised lähenemised keskenduvad põhiliselt kutsevaliku teemadele (kuidas inimesed kutset valivad) ning ei sisalda märkimisväärset nõustamis­teoreetilist ega metoodilist osa, mida vastava ala spetsialistid saaksid praktiliselt kasutada. Mitmete autorite poolt tõdeti, et Superi, Ginzbergi, Hollandi, Krumboltzi, Lofquisti ega teiste populaarsete ja palju­tsiteeritud teoreetikute lähenemised ei vasta enam kaasaja nõudmistele. Hakati rääkima ka sellest, kuidas muutunud maailm mõjutab karjäärinõustajat, kes peab samuti saama hakkama ebakindluse ja kaosega nii enda kui kliendi elus, muutuma paindlikumaks ning arendama oma kognitiivseid ning emotsionaalse intelligentsusega seotud oskusi.

Kerkisid esile sellised karjääriteoreetikud nagu Richardson, Savickas, Peavy, Amundson, Spangar jt., kes püüdsid tekkinud nišši täita ning lisaks uuele kontseptsioonile kirjeldada ka kaasaegset ning kasutatavat metoodikat.

 

Konstruktivistlik teooria

Konstruktivism on tuletatud ladinakeelsest sõnast construere – kokku seadma, ehitama, püstitama ja tähendab tähendust loovat analüüsi või interpretatsiooni. Konstruktivistlik mõtteviis sisaldab mitmeid eri lähenemisi alates radikaalsest kuni sotsiaalse konstruktivismini. Kaasaegse konstruktivismi juured on nii filosoofias (Kant, Piaget jt) kui psühholoogias (kognitiivne ja arengupsühholoogia, keskkonnapsühholoogia, pereteraapia, isiksuse- ja sotsiaal­psühholoogia jne) ning selle peateemad on seotud teadmiste, kultuuri, inimloomuse, reaalsuse ja inimese muutumise protsessiga. Konstruktivism on seotud ka süsteemiteooria, kontekstualismi ning kaose teooriatega.
Kui positivistid tähtsustasid objektiivsust ja fakte (subjektiivsuse ja tunnete ees), siis konstruktivistid ei usu absoluutse tõe olemasolusse. Samas oleks nende lähenemise käsitlemine positivistliku suuna vastandina ilmne liialdus. Üldiselt usuvad konstruktivistid, et inimese kogemused on konstruktsioonid, milles peegelduvad neile nende endi poolt antud tähendused (meaning-making). Inimese arusaamine iseendast on sotsiaalselt konstrueeritud. Tähendused sünnivad inimese ning keskkonna vahelise interaktsiooni käigus tekkivatest kognitsioonidest. Inimesed loovad pidevalt ise oma reaalsust. Konstruktivism käsitleb inimest kui avatud süsteemi, kes on pidevas suhtluses ümbritsevaga, otsides läbi jätkuvate muutuste stabiilsust. Sealjuures on põhiline rõhk protsessil, mitte tulemusel ning ei toimu lineaarset liikumist ühelt astmelt teisele.

 

Konstruktivistlik karjäärinõustamine

Konstruktivistlik karjäärinõustamine on holistilise iseloomuga – inimest vaadeldakse kui tervikut ning arvesse võetakse ka konteksti, kus ta tegutseb. Tööelu ei eristata tingimata tema muust elust.
Konstruktivistliku karjäärinõustamise eesmärgiks ongi aidata inimestel luua enda jaoks rahuldustpakkuvat elu, tõsta rahulolu oma eluga. Karjäärinõustamise käigus töötavad nõustatavad koos nõustajaga, konstrueerides ja rekonstrueerides reaalsust. Peamiselt kasutatakse selleks tähenduse loomist, dialoogi nõustajaga. Seetõttu võib protsessi nimetada ka ko-konstrueerimiseks. Tähtsateks meetoditeks on ka visualiseerimine, metafooride kasutamine. Konstruktivistlikku karjäärinõustamist saab kõige paremini iseloomustada järgmiste aspektide kaudu:

  • Nõustamissuhte iseloom

Tugineb mõistmisele, usaldusele, aktsepteerimisele. Nõustaja pole ekspert, kes lahendab kliendi probleemid, ta ei hinda nõustatavat, ei pane diagnoosi ega anna nõu. Nõustaja eesmärgiks on arendada efektiivset terapeutilist suhet, mis on nõustamise õnnestumise jaoks kriitilise tähtsusega. Nõustamist ei käsitleta mitte niivõrd kui teenuse osutamist, vaid kui nõustamissuhet.

  • Nõustamisprotsess

Nõustamisprotsess on vähedirektiivse iseloomuga ja on suunatud analüüsi ja kliendi jaoks tähtsate tähenduste restruktureerimise fasiliteerimisele. Koostööprotsessis jõutakse tõenäoliselt uute tähenduste ja elueesmärkide sõnastamiseni. Õnnestunud nõustamise tulemuseks on muutunud vaated mõnele elu aspektile ning nõustatava kasvanud oskus oma eluga paremini toime tulla. Nõustamise käigus tegeldakse ka tunnetega, kasutades võtteid näiteks gestalt­teraapiast (tühja tooli meetod) ja psühho­draamast (rollimängud). Väga tähtis roll on narratiividel (nii „suurtel“ kui individuaalsetel), mille abil kooruvad välja individuaalsed mustrid ja teemad. Kuna keel on küll universaalne väljendusvahend, kuid selle nüansse on võimalik mitmeti mõista, on kirjelduste ko-konstrueerimine ühtlasi üksteisest arusaamise kui ka reaalsuse arendamise protsessiks (jagatud tähenduste loomine – shared meaning-making).

  • Hindamise roll nõustamisprotsessis

Hindamise iseloom on muutunud kvantitatiivsest testimisest kvalitatiivseks hindamiseks, mille piirid nõustamisprotsessiga pole alati selgelt eristatavad (näiteks kliendi eelneva kogemuse analüüs läbi tema jutustatud loo). Peamisteks hindamismeetoditeks on struktureeritud intervjuu, elujoone harjutus, life-space’i visualiseerimine, (elu)lugude jutustamine, skeemide joonistamine ja kaartide sortimine. Hindamise käigus on klientidel aktiivne, mitte passiivne roll ning põhirõhk on õppimisel, endast rohkem teadasaamisel. Sealjuures kohandatakse hindamis­protsessi kliendiga, mitte vastupidi. See ei tähenda, et traditsioonilisest hindamisest ollakse täiesti loobunud –seda kasutatakse, kuid vähem ja kombinatsioonis kvalitatiivse hindamisega.

  • Karjääriinfo

Kui enne oli karjäärinõustaja ka peamine karjääriinfo edastaja, siis konstruktivistlik lähenemine keskendub karjääriinfo otsimise protsessile kliendi poolt ja nõustaja on pigem suunaja ja inspireerija rollis.

 

Sotsiodünaamiline karjäärinõustamine

Ühe terviklikuma konstruktivistliku karjäärinõustamisteooria lõi 90-ndatel Kanada psühholoog Vance Peavy. Ta nimetas oma lähenemist sotsiodünaamiliseks (SocioDynamic) ning patenteeris selle nimetuse.
Nimetus on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest socio – koos, kaaslane ja dynamico – kestev muutus ja liikumine. Peavy viitab selles nimetuses inimestele kui sotsiaalsetele olenditele, kes on pidevas muutumises. Ta pidas hästi elatud elu kunstiteoseks nagu tantsu või luuletust.

Üldiselt lähtus Peavy konstruktivistlikust paradigmast ning väärtustas ka seal kasutatavaid võtteid (visualiseerimine, lugude jutustamine jne). Kuna ta põimis filosoofilisse raamistikku palju oma isikliku kogemusega seonduvat, kerkib tema lähenemine selgelt esile. Samuti tegi ta tööd nõustamisalase sõnavaraga, tuues sinna uusi, uue paradigma ja oma tõekspidamistega sobivaid väljendeid.

Põhimõtted, millele Peavy tugines, olid järgmised:

  • Ei ole olemas ühte objektiivset reaalsust, vaid me elame mitmete reaalsuste maailmas.
  • Inimeste maailm on sotsiaalselt konstrueeritud.
  • Keel kui inimestevahelise suhtlemise vahend annab meile tööriista isiklike ja sotsiaalsete tegelikkuste üha uuteks konstrueerimisteks.
  • Nõustaja on abistaja, laia profiiliga bricoleur, kes tegutseb koostöös abiotsijaga.

Peavy arvas, et keskkond pakub samaaegselt nii piiranguid kui võimalusi, kuid enamus lahendustest on ajutised ja kehtivad konkreetse olukorra piires. Nõustaja ja nõustatav töötavad neid lahendusi koos välja, kasutades kogemuste analüüsi, informatsiooni ja arutlusi ning kujundades erinevaid vaatenurki. Lahendus toetub nõustatava isiklike ressursside kasutuselevõtule. Selleks uuritakse nii mineviku kogemusi kui praegust keskkonda, kus inimene tegutseb.

Ühise tegevuse tulemuseks võib olla näiteks:

  • Uued ja korrastatud seisukohad
  • Selgem enesemääratlus
  • Suuremad valikuvõimalused
  • Selgemad, paranenud suhted
  • Tegevuskavad
  • Suurem valmidus (iseseisvaks) tegutsemiseks
  • Enesearenduse toetamine

Seega pole sotsiodünaamilise karjäärinõustamise tulemuseks tingimata töökoha valikuga või õppe­asutusse astumisega seotud otsused, vaid see võib mõjutada inimest isiksusena tervikuna.

Ta ei aktsepteerinud vastupanu ja „raske kliendi“ mõistet, vaid arvas, et kõik nõustatavad pole veel viljakaks nõustamisprotsessiks valmis ja nõustaja ülesanne on seda valmisolekut suurendada. Sellist nõustatavat nimetas ta abituks nõustatavaks, kellel on enesehinnanguprobleemid ja keda muuhulgas võib ära tunda järgmise käitumise järgi:

  • Kordab kasutuid ideid ja tegevusi.
  • Nõuab, et nõustaja lahendaks probleemi või soovib saada „garantiid“ nõustamisele.
  • Kahtleb nõustaja pädevuses.
  • Huvitub diagnoosist, nõuab testide tegemist.
  • Tõlgendab nõustaja kommentaare kohtumõistmise või ebaõiglusena jne.

Peavy tõdeb, et konkreetset tegevuskava pole võimalik nõustajale ette anda, pigem peab ta olema ise leidlik ja pindlik ning nõustamisprotsessi kohandama nõustatava vajadustele sobivaks. Konkreetsetest võtetest olulisemaks pidas Peavy õigete hoiakute ja filosoofiliste tõekspidamiste olemasolu nõustajal ning sobivaid isiksuseomadusi nagu ehedus, kannatlikkus ja respekt teiste inimeste vastu.

Kuigi sotsiodünaamilises nõustamises kasutatakse paljusid erinevaid meetodeid ja harjutusi, võib siiski selle peamisteks meetoditeks (mille alla koonduvad rohketes variatsioonides teised) pidada dialoogilist kuulamist ja life-space’i kaardistamist.

1. Dialoogiline kuulamine.
Kuulamisoskused - vahetu kohalolek, kliendile kontsentreeritus, respekt ja kannatlikkus aitavad üles ehitada nii harmoonilist suhet kui tegeleda probleemilahendusega. See nõuab nõustajalt oma murede unustamist, isekusest ja edevusest loobumist ning domineerimissoovi allasurumist. Aga ka tagasisidestamise ja enesereflektsioonioskust. Kuna sotsiodünaamilises nõustamises peetakse nõustamis­protsessi keskkonnaks õppimiskogemuse saamisele, on nõustaja ja nõustatava suhtel eriline tähendus. Nõustamisprotsessis kogetut ja õpitut on võimalik edukalt rakendada ka väljaspool seda.

2. Life-space (eesti keelde tõlgitud kui eluruum).
See on nii psühholoogiline kui sotsiaalne ruum, kus inimene elab. Peavy jagas selle neljaks semantiliseks osaks: suhted, töö ja õppimine, tervis ja keha, spirituaalsus. Nõustamise käigus selgub tavaliselt, et kuigi klient on tulnud nõustaja juurde probleemiga, mis kuulub ühte sfääri neist neljast, on tema aitamiseks oluline vaadelda tema konteksti laiemalt. Seetõttu võibki karjääriplaneerimist nimetada üldiseks eluplaneerimise meetodiks.