Liia Tüür
ENIC/NARIC assistent
Sihtasutus Archimedes

 

Euroopa haridusruum on sajandite jooksul välja kujunenud väga erinevate mudelite ja mõtteviiside (näiteks Humboldti, Anglo-Ameerika või Napoleoni mudelid) põhjal.

Selle tulemusena on ka kõrgharidussüsteemid tänases Euroopas erinevad ja omavahel suhteliselt raskesti võrreldavad, mis omakorda teeb ühest riigist ja süsteemist teise liikumise keerukaks. Selleks, et ühes riigis saadud kvalifikatsiooniga oleks võimalikult lihtne õpinguid jätkata või tööle asuda teises riigis, on vajalik hästi toimiv tunnustamissüsteem.

Õige ja õiglase tunnustamisprotsessi soodustamiseks on loodud Euroopa Nõukogu ja UNESCO ühine koostöövõrk ENIC (European Nertwork of Information Centres on Academic Recognition and Mobility) ja Euroopa Komisjoni koostöövõrk NARIC (National Academic Recognition Information Centres). Eestis on vastav Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus asutatud 1997. aastal. Keskus hindab välisriigi kvalifikatsioone, võrdleb neid Eesti kvalifikatsioonidega ning annab informatsiooni ja nõustab kõrgkoole ja tööandjaid tunnustamisotsuste tegemisel.

Tunnustamist reguleerivad mitmed rahvusvahelised konventsioonid, kokkulepped ja soovitused. Olulisim nendest on “Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsioon” (Lissaboni konventsioon, 1997), millega Eesti liitus 1997. aastal. Teatud tunnustamise aspekte ja protseduure käsitlevad paljud soovitused ja hea tava reeglistikud, nt „Välisriigi haridusdokumentide hindamiskriteeriumite ja protseduuride läbiviimise soovitus“ või „Transsnatsionaalse kõrghariduse tunnustamise hea tava reeglistik” .

Oma põhiolemuselt jaguneb tunnustamine kaheks: akadeemiliseks ja kutsealaseks.

Akadeemiline tunnustamine on protsess, mille tulemusena antakse välisriigi haridusdokumendi omanikule õigus juurdepääsuks õpingutele hariduse järgmisel tasemel või kõrghariduse järgmisel astmel või tehakse ettepanek õpingute tunnustamiseks osalisõpingutena samal haridusastmel.

Omandatud hariduse ja kvalifikatsiooni tunnustamiseks analüüsitakse nii dokumendi väljastanud õppeasutust kui ka haridusdokumenti: õppeasutuse tüüpi, staatust, akrediteerimisotsuseid, tunnustatust koduriigis ning vastava riigi haridussüsteemi, mille osa õppeasutus on; samuti arvestatakse koolituse eesmärki, läbitud õppekava, omandatud kvalifikatsiooni, õpingute nominaalset õppeaega, mahtu, läbitud ainete programmide sisu, spetsialiseerumist ja lõpetamise nõudeid. Hinnatakse vastava hariduse omandanu õppimisvõimaluste jätkamise õigusi ja vastava kvalifikatsiooniga ametisse asumise võimalusi koduriigis. ENIC/NARIC keskuse hinnangu ja soovituste põhjal teeb akadeemilise tunnustamise otsuse ülikool või mõni muu õppeasutus, kelle poole välisriigi haridusdokumendi omanik on pöördunud.

Rahvusvaheliselt on välja kujunenud, et kõikide riikide ENIC/NARIC keskused hindavad välisriigi haridusdokumente ise, st Eesti keskus ei saa hinnata Eesti haridusdokumenti näiteks Itaalia või Ameerika Ühendriikide jaoks – seda teeb vastava riigi ENIC/NARIC keskus.

Kutsealase tunnustamise tulemusena antakse inimesele õigus juurdepääsuks tööle seadusega reguleeritud kutse- või ametialal. Kutsealast tunnustamist reguleerib Eestis 1. jaanuaril 2001. aastal jõustunud välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus, mis arvestab Euroopa Liidu vastavaid direktiive. Lisaks reguleerivad kutsealast tunnustamist Euroopa Liidus mitmed sektoraalsed direktiivid (nt hambaarstide, arhitektide, veterinaaride jt), mis Eestis on reguleeritud eraldi seadustega (nt Tervishoiuteenuste korraldamise seadus; Ravimiseadus või Veterinaartegevuse korraldusseadus).

Kutsealase tunnustamise puhul vajab ENIC/NARIC keskuse haridusdokumendi omaniku kvalifikatsiooni võrdlust Eesti haridustasemete või kõrgharidusastmetega antud kutse- või ametialal selleks seadusega määratud pädev organ, kes teeb tunnustamisotsuse ja annab õiguse praktiseerida vastaval kutsealal. Formaalharidussüsteemis saadud kvalifikatsioon on siin üks tunnustamisotsuse tegemise jaoks vajalikest komponentidest, lisaks võib pädev organ arvestada taotleja elu- ja töökogemust, erialast enesetäiendamist jm.

Kutsealase tunnustamise osas võib eristada veel tunnustamist de facto, mis hõlmab endas informatsiooni andmist tööandjatele kvalifikatsioonide/kutsealade osas, mis ei ole seadusega reguleeritud. Näiteks kui ametikohal on nõutav kõrgharidus, siis vajatakse informatsiooni, kas välisriigi diplom tõendab kõrgharidust ja kas diplomi, akadeemilise kraadi või muu kvalifikatsiooni välja andnud õppeasutus või konkreetne õppekava on legaalne ja omab koduriigi pädeva asutuse tunnustust. Lisaks vajatakse informatsiooni teatud privileegide andmiseks – kas välisriigi akadeemiline kraad vastab Eesti süsteemi doktorikraadile, mis annab riigiametnikule õiguse 20. protsendiliseks lisatasuks.

Siin on tegu kutsealase ja akadeemilise tunnustamise omavahelise koostoimega.

Kui soovitakse tööle asuda reguleeritud ametialal mõnes välisriigis, tuleb kontakteeruda vastava pädeva organiga selles riigis. Vajalike kontaktide kohta annab informatsiooni Eesti ENIC/NARIC keskus: www.socrates.ee

Tunnustamise lihtsustumine Bologna protsessis

19. juunil 1999. aastal kirjutasid 29 Euroopa riigi haridusministrid alla deklaratsioonile, mille peaeesmärgiks on luua ühtne Euroopa kõrgharidusruum aastaks 2010. Praegu on deklaratsiooniga liitunud juba 40 riiki. Eesmärki püütakse saavutada, rajades erinevates riikides omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed, selgelt arusaadavad akadeemilised kraadid, ühtsed kõrghariduse kvaliteedi hindamise ja õpingute mahtu arvestamise põhimõtted.

Bologna deklaratsiooni ideede ellurakendamine lihtsustab diplomite ja akadeemiliste kraadide tunnustamist, kuna

  • Bologna-järgne kõrgharidussüsteem Euroopas on selge ja arusaadav, rakendatakse ühiste põhimõtetega kõrgharidusastmete ja akadeemiliste kraadide süsteeme (igale süsteemile jäävad siiski oma individuaalsused, nt kraadide nimetuste ja õppekavade sisu);
  • kõrghariduses rakendatakse selgeid kvaliteedikindlustamise ja -kontrolli põhimõtteid;
  • inglisekeelne diplomilisa (Diploma Supplement) ja ühtsed ainepunktide ülekandmise põhimõtted (ECTS) lihtsustavad oluliselt kvalifikatsioonide mõistmist ja võrdlemist.


Visiooniks on ideaalolukord, kus üliõpilased õpivad ja ülikooli lõpetanud töötavad ilma piiranguteta kogu Euroopas ning ühes Euroopa riigis omandatud kvalifikatsiooni tunnustatakse samaväärsena ka teises nii õpingute jätkamise kui tööle asumise mõttes.
Praegu tuleb siiski arvestada, et Bologna–eelseid haridusdokumente kogu oma mitmekesisuses esitatakse tunnustamiseks nii kõrgkoolidele kui tööandjatele veel aastakümneid ning tunnustamist soodustavate institutsioonide rolli on siin raske ülehinnata.