Elu on muutunud kärsituks. Inimesed tahavad kähku tulemusi saada, kiiresti areneda, kuhugi jõuda. Nii tüdinetakse ka töökohast.

Usutakse isegi, et ettevõte ammendab end tööandjana kolme aastaga. Kui vaadata vana Euroopa praktikat, siis ei peeta seal väikest töökogemust millekski, vaid karjääri tehakse, olles 13 aastat ühes ettevõttes töötanud. Ehk on siinmail tegemist noorusekultusest tingitud suhtumisega? Teine asi võib olla muidugi see, et ollaksegi sattunud ettevõttesse, kus arengut ei peeta oluliseks ja triivitakse lihtsalt muutuste laines kaasa. Alati on võimalus lahkumisavaldus lauale visata, kuid enne tasuks mõelda – kas uus töökoht toob lahenduse? Mis on see, mida ma tegelikult tahan? Kas viga on töös või hoopis vildakates suhetes? Liigne lahkumisavaldusega kiirustamine võib viia sootuks ebarahuldava töösuhteni, samas kui oma firmas saaks asjade selgeksrääkimisega probleemid likvideerida.

Miks siiski tundub kergem uks selja taga sulgeda ja uus töökoht otsida, mitte aga proovida uut algust vanas kohas?

Üks põhjus on kindlasti see, et hulgalised töökuulutused ahvatlevad proovima ja võitma. Kuniks töökoht veel kindlustatud, on julgem tunne tööturul oma konkurentsivõimet testimas käia. Interneti-põhiseid tööportaale külastatakse iga nädal mitmekümnetest tuhandetest arvutitest. Ajalehtede töökuulutuste rubriigid avavad iga päev sadu kandideerimisvõimalusi. Pakkumiste vitriin on kirev: otsime tegijaid, ootame oma meeskonda parimat müügimeest, pakume konkurentsivõimelist palka, koolitust, arenguvõimalusi, meie töökas kollektiivis tunned end hästi...

Kõik see ahvatleb kandideerima ja proovima. Äkki makstakse rohkem, on parem ülemus, leebemad nõudmised, luksuslikumad töötingimused ja kokkuvõttes helgem tulevik. Kui töökohta vahetatakse vaid pinnapealsetel põhjustel, ilma põhjalikku vajaduste analüüsi tegemata, võib järgneda pettumus. Ka uues töökohas selguvad nõrgad kohad, on vaja ennast tõestama hakata, kuhjuvad pinged ja pilt polegi enam nii roosiline. Tulemus: mõne aja pärast küsid endalt taas, kas jääda või minna.

Tegelikult pole tööotsingute tulemus sugugi alati nii masendav. Õnnestunud kandideerimine võib hoopis anda vajaliku energialaengu ja tunnustuse – ma olen tööturul vajalik! Selle teadmisega saab ka vanas ametis südamerahuga edasi töötada. Kui kõik argumendid kaalukausile asetada, tundubki sageli oma praegune ametikoht armsam ja turvalisem. Vahel võib julge katse tuua aga oodatud tööpakkumise.

Eesti tööturul kipub siiski juurduma trend, et ametikoht ammendab end kolme kuni viie aasta jooksul ning et lihtsam on tööandjaga lahku minna kui probleeme lahendama hakata. Pigem põgenetakse kui asutakse võitlusesse oma heaolu ja parema tuleviku pärast. CV-des kohtab üha huvitavamaid töösuhte lõppemise põhjusi: sain 60% vähem palka kui väärt olin, motivatsioonisüsteem oli vastuvõetamatu, firma ei väärtustanud mind, algul lubati palju, aga ei järgnenud midagi, ülemus ei mõistnud mind, tööd oli liiga palju ja ületunde ei tasustatud.

Poleks kohane kahtluse alla seada nende väidete õigsust. Ent küsimus, kas tööandjaga neist probleemidest enne lahkumisavalduse laualaviskamist ka räägiti, on põhjendatud küll. Nimelt käituvad paljud töötajad justkui jonnakad lapsed, kes konflikti tekkimisel teise liivakasti ähvardavad minna. Mida peaks sellises olukorras tegema tööandja? Pakkuma kohe uusi pudrumägesid ja piimajõgesid? Vahel on see tõesti asjakohane, ent vahel on ka tööandjal põhjust rahulolematu olla ning oodata töötajalt rohkem kui viimane on panustanud. Konfliktis on alati kaks osapoolt.


Rajaleidja, 2012