„Müüja eriala ei ole noorte seas eriti populaarne,” tunnistab Põltsamaa ametikooli kaubanduse eriala juhtõpetaja Lea Põder. „Sellest hoolimata oleme igal aastal kursuse kokku saanud. Kolmel kursusel kokku õpib põhihariduse baasil müüjaks 40 õpilast.

Seitse õpib keskhariduse baasil müügikorraldust. Neist saavad müügiassistendid, ostu- ja müügijuhid, aga ka kaupluse juhatajad. Enamik on tüdrukud. Üksikud poisid on tulnud kindla sooviga müügitööd õppida, nad on asjalikud ja tublid. Meesmüüjate järele oleks nõudlus oluliselt suurem, see on tõsi, et mitmete kaupade müümisega saavad mehed paremini hakkama.”

Mõtlemisvaba töö see pole
Lea Põder usub, et põhikooli lõpeta­nud 16-aastastest noortest suurem osa ei vali müüja eriala teadlikult. Üsna levinud on ettekujutus, et müüjaamet on naiselik eriala, kus saab palju suhelda. „Et testime vastuvõtuvestlusel ka peastarvutamise oskust, on paljude jaoks ehmatav. Kassas ilma matemaatikata hakkama ei saa, ka leti taga töötades peab olema kiire ja taibukas, mõtlemisvaba töökoht see ei ole. Üha rohkem on kauplused hakanud rakendama süsteemi, et müüja töötab ühel päeval kassas, teisel päeval letis ja kolmandal müügisaalis. Töötajatele ei pruugi see meeldida, aga kaupluse jaoks on nii mugavam.
Õpilased on juba pärast esimest praktikat öelnud, et töö pole kaugeltki selline, nagu nad arvasid, koormus on suur ja tööpäev väga väsitav. Umbes neljandik sissesaanutest loobubki juba esimese õppeaasta sügisel. Lõpetanutest läheb müüjaks umbes kolmandik, kolmandik õpib edasi ja kolmandik loob pere, läheb välismaale tööle või hakkab millegi muuga tegelema. Olen mõelnud, et müüja eriala olekski ehk õigem õppima tulla pärast keskkooli lõpetamist. Arvan, et gümnaasiumilõpetanu on oma soovidest teadlikum ning tulemus oleks kokkuvõttes parem.”

Kutsetunnistust ei väärtustata
Peamised põhjused, miks müüja eriala vastu vähe huvi tuntakse, on Lea Põdra arvates väike töötasu ja töö raskus. „Töö ja palk pole omavahel vastavuses. Pingelise ja füüsiliselt raske töö eest teenib toidukaupluse müüja veidi üle miinimumpalga, tööstuskaupade kauplustes on palgad küll suuremad, kuid teiste erialadega võrreldes pole needki konkurentsivõimelised.”
Kõige olulisem probleem on siiski, et tööandjad ei väärtusta müüja kutsetunnistust. „Kah­juks on levinud arvamus, et müüjatööga saab hakkama igaüks ning müüjaks ei peagi õppima. Mitmed õpilased on rääkinud, et kauplusesse tööle minnes neilt kutsetunnistust ei nõutudki,” räägib Lea Põder, kelle sõnul on üsna levinud, et võetakse tööle inimene täna­valt ja tehakse talle napp paaripäevane koolitus: õpetatakse selgeks kassanupud ja -funktsioonid, „tere” ja „külastage meid jälle”, näidatakse ära, millistel riiulitel kaubad asuvad, kuidas kaupu välja panna, ja ongi kõik.
Samas valmistab kool õpilasi müüjakutseks ette mitu aastat. Kaupade tundmist ning kõiki müüjaametiks vajalikke teadmisi, muu hulgas seda, kuidas ostjatega suhelda ja konfliktsituatsioonides toime tulla, ei ole võimalik kiirkorras õpetada. Kutseõppes on klienditeeninduse ja teeninduspsühholoogia ainete osatähtsus väga suur.

Lahendus on e-õpe
Kolme aasta jooksul õpivad tulevased müüjad üldharidus- ja erialaaineid paralleelselt.
„Erialaained oleme kolleeg Endla Joosuga omavahel ära jaganud: tema õpetab kaubatundmise ja kaubandusõigusega seotut, mina kõike seda, mis puudutab müügitööd, lisaks annan matemaatikatunde. Müügikorralduse õpilastele õpetan ka turundust, logistikat, majandus- ja ettevõtlusaineid.”
Müüjakoolituses on põhirõhk toi­du- ja esmatarbekaupade õppimisel, nende tundmist nõuab ka kutseeksam. Nii on see Põltsamaal, Tartus, Tallinnas, Pärnus, Väike-Maarjas, Val­gas, Järvamaal, Ida-Virumaal, kõikides kutseõppeasutustes, kus müüja eriala õpetatakse. Valikained on kooliti erinevad.
Põltsamaa ametikoolis õpetatakse valikainetena ehitusmaterjale ja autokaupu, sest ümbruskonnas on mitmeid autotarvete ja ehituspoode, kus õpilased aeg-ajalt praktikal käivad.
Lea Põder ütleb, et kuna kõiki kaubagruppe parimagi tahtmise juures käsitleda ei jõua, on lahenduseks e-õpe: „Hea, kui suudaksime oma koolis koostada eri kaubagruppidele e-kursused, siis saab õpilane õppida valikkursusena just seda, mis teda kõige rohkem huvitab – olgu need riidekaubad, arvutitehnika või bürootarbed.”

Manipuleerimisoskus koolist
Müüja eriala õpilaste õppeklassid asuvad selles samas vanas õppehoones, kus 1888. aastal loodud kool tööd alustas. Üks õppeklassidest on sisustatud nagu väike kauplus. Õpetajate ja õpilaste endi kogutud ning firmadest saadud tühjade pakendite, pudelite ja purkide abil õpivad müüjaõpilased tooteid tundma ning ostjale soovitama, harjutavad kassas töötama, inventuuri tegema, kaupa välja panema.
„Kui vanasti müüsid kauplused seda, mida kaubabaasidest saadeti, siis nüüd on kaupa nii palju, et raske on valikut teha,” räägib Lea Põder. „Kauba väljapanek on muutunud väga tähtsaks. Igale kaubagrupile püütakse leida just selline koht ja nii palju ruumi riiulil, et see kauplusele maksimaalselt kasumit tooks. Varjatud manipuleerimine ostjaga on kõrgel tasemel ja seda õpivad ka tulevased müüjad. Õppeklassis harjutame ka lõpueksamiks, mis koosneb kahest osast: testist, mis puudutab kõike õpitut, ning reaalse müügisituatsiooni läbimängimisest. Lõpueksami sooritanu saab ka müüja esimese taseme kutsetunnistuse.”

Mis poes tegelikult toimub?
Praktikat on müüja eriala õpilastel kolme õppeaasta jooksul 27 nädalat. Kolm praktikat tuleb teha toidupoes, kaks tööstuskaupade kaupluses ja viimane ükskõik millises teenindamisega seotud ettevõttes, näiteks hotellis administraatorina.
„Meie põhilised lepingupartnerid on Põltsamaa Konsum, Selver, Maxima, Meie-poodide kett jt,” räägib Lea Põder. „Kõikide kauplustega on väga hea koostöö, aga kuna Põltsamaa kaubandusvõrk on väike, oleme lubanud praktikat ka kodukohas teha. Praktika planeerimisel arvestame, millal on kauplusel tööjõudu juurde vaja, meie praktikante on alati hea meelega vastu võetud.”
Lea Põder käis ka ise suvevaheajal kaupluses tööl. „Kõik kutseõpetajad peavad aeg-ajalt praktikat saama, muidu me ei teakski, mis kauplustes toimub, ja õpilased lähevad meist oma teadmistega ette. Teine põhjus on, et müüjatöö meeldib mulle.”
Lea Põder, kes on lõpetanud Tartu ülikoolis kaubandusökonoomika eriala, läks sügisel uuesti ülikooli – ettevõtluse tehnoloogia ja juhtimise magistriõppesse. „Olen ettevõtlusega tegelnud, meil oli perefirma, mis jäi konkurentsis alla. Tollal ei olnud mul neid turundusteadmisi, mida olen nüüd kümme aastat ise õpetanud.”
Sellest aastast on Põltsamaa ameti­koolis valikainete seas ettevõtlusaineid rohkem. Lea Põdra arvates võiksidki kõik valikained olla ettevõtluspõhised. Et kui keegi tuleb müüjaks õppima, õpib ta valikainete raames ka oma kauplust looma, seda pidama ja majandustulemusi analüüsima. Siis on kooli lõpetades väike ärikogemus, kui on tahtmine oma ettevõtet luua.

Kogemused õpilasfirmast
Just selleks, et õpilased saaksid end proovile panna, lõi õpetaja tänavu koos müüja eriala teise kursuse õpilastega kolm õpilasfirmat.
Lea Põder: „Üld­hariduskoolides need juba tegutsevad, kutseõppes on see veel uus asi. Õpilasfirmade tegevust koordineerib Junior Achievement, algkapital tuleb aktsiate müügist. Esi­mese kursusega on meil mõte avada kooli territooriumil õppekauplusena kirjatarvete pood, selle järele on ka praktiline vajadus. Tähtis on, et õpilased saaksid müügi- ja juhtimiskogemusi ning õpiksid turundusvõtteid.
Kutsehariduse oluline tahk on täiskasvanukoolitus. Kauplused võiksid kõik kutsetunnistuseta müüjad kutse­kooli õppima saata – töökohapõhine õppevorm võimaldab käia kaks päe­va nädalas koolis, ülejäänud tööl. Absoluutselt igasuguseid variante on, kutseharidussüsteem on väga paindlik, tulge ja õppige!”

Õpetajate Leht, 11.11.11