Muutustel kui protsessil on oma seaduspärasused. Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer kirjeldab kolme faasi, mille uus idee alati läbi teeb (mõistagi siis, kui idee on kellegi teise oma):

  • Naeruvääristamine

Üks olulisi olevikku ja tulevikku iseloomustavaid tunnuseid on ebakindlus, mis meid pidevalt saadab. Inimesed peavad olema pidevas muutuste protsessis ja neil ei ole võimalik homse suhtes saada selgeid vastuseid. Muutunud ei ole mitte muutuste olemus, vaid see, kui kiiresti nad toimuvad.

Muutust naeruvääristades püüame tegelikult säilitada olemasolevat, sisseharjunut, sest muutus nõuab sageli enda mugavustsoonist väljatulekut.
...neil ülemustel pole muud teha, kui rumalusi välja mõelda…

  • Mahasurumine või vastupanu

Koosneb kuuest etapist:

Otsime vastuväiteid probleemile, mida püütakse muutusega lahendada.
...me ei pea seda ju nii keeruliselt tegema...

- Kuigi nõustume probleemi olemusega, tundub lahendusviis sageli tobe, me ei näe lahenduse suunda ühtmoodi algatajatega.
...jah, aga miks siis neid valdkondi ümber peaks jagama, töötagu igaüks oma klientidega edasi...
- Vaidlemine selle vastu, et väljapakutud lahendusega jõutakse soovitud tulemuseni.
... nagunii pole sellest abi...
- „Jah, aga ...” Väited, et pakutud lahendus toob kaasa negatiivseid tagajärgi. Kõik otsivad lahendusest riske, mis iga muutuse ohtlikuks võivad teha.
- Viitamine takistustele, mis on lahenduse rakendamise ees.
- Kahtlemine selles, kas teised ikka tulevad kaasa (või veel halvem: nende kahtluste endale hoidmine). Kõik on nõus, mitte keegi ei astu sammugi...

  • Omaksvõtt

Toimub alati kiiremini, kui mõistame, milleks muudatus kasulik on. Töökeskkonnas on seda selgitada juhtide ülesanne.