Juba enne töövarjupäeva tekkis mul väike probleem: ma ei suutnud otsustada, kuhu minna, sest ameteid on maailmas nii palju. Nii käisingi varjutamas kahes kohas: lastesõimes Planeedi mudilas lasteaiaõpetajat Merle Mesilat ja Georg Otsa nimelises muusikakoolis praktikakorraldajat Marje Reimundit. 


 


Kata Maria Saluri, Rapla Vesiroosi Gümnaasium


Suhelda ilma sõnadeta
Lastesõimes olin varjuks õpetajale, kes tegeles kõige väiksematega – lapsed olid kõigest 1,5aastased. Tahtsin lastesõimega tutvuda, sest olin ise kodune laps ega teadnud mitte midagi lasteaia elust. Teise inimese tööd oli väga huvitav kõrvalt jälgida. Sain teada, et lasteaiakasvatajal peab olema tugev psühholoogiline vaist, sest kuidas muidu saada hakkama väikestega, kes rääkidagi ei oska. Kõige naljakam oli minu jaoks õueskäik: kui mõni laps maha kukkus ega saanud enam püsti, ei hakanud ta nutma, vaid ootas, kuni kasvataja ta üles tõstab. Sel päeval olin ka mina abiks, niisiis said nad ruttu üles tõstetud. Rohkem mul tööülesandeid ei olnudki, mängisin nendega ja jälgisin, kuidas õpetaja väikeste lastega tegeles. Kuigi see töö oli huvitav, ei tahaks ma oma elupäevi nii täita, sest väikesed lapsed ei ole mu lemmikud ja on raske aru saada inimestest, kes veel rääkidagi ei oska.


Loomingulised elukutsed
Otsa koolis oli mul väga hea olla. Juba majja sisse astudes tuli vastu loominguline õhkkond. Varem olin vaid filmides näinud, kuidas kõik kohad on täis elavat muusikat. Nüüd kõndisin ise mööda lagunevaid koridore, kõrvus saksofoni, klaveri ja kitarride helid ning ooperiaariad. Samas mind ka natuke hirmutas sealne õhkkond, kuna kõik noored olid nii sihikindlad, mitte nagu gümnaasiumis, kus tihti käiakse lapsepõlve pikendamas. Õpilased Otsa koolis teadsid, mida nad elult tahavad. Marjet abistasin ma sel tööl mitmeti: käisin temaga kontserdil, jagasime vanalinnas plakateid ja panin neid ka kooli üles.

 

 

 

 

 

 

 

 

Sammuke lähemale oma tulevasele elukutsele
Päeva lõpuks olin ma väga väsinud, segaduses ja siiski õnnelik. Mõistsin, et tahan oma tulevasel töökohal tegeleda inimestega, mitte arvutiga toanurgas. Minust ei saa küll lasteaiaõpetajat ega praktikakorraldajat, kuid ehk saab minust tore õpetaja, filosoof või ajaloolane. Igatahes tahan ma oma tulevast tööd teha samasuguse hoole ja armastusega nagu tegid seda minu juhendajad.

Klassikaaslastega rääkides sain aru, et ka neil oli huvitav: nemad käisid fotograafe, arste, ajakirjanikke, kunstnikke ja dramaturge varjutamas. Töövarjupäev aitas meil kõigil aru saada oma südamesoovidest ja karjäärivõimalustest.

Töövarjupäeva olemuse ja selle korraldamise kohta saab lugeda trükisest „Ühiselt tulevikku. Karjäärispetsialistide ja lastevanemate koostöö“ (lk 28-29). Raamatus on juttu ka teistest töömaailma tundmaõppimiseks sobivatest meetoditest.

KARJÄÄRINÕUSTAJA KOMMENTAAR TÖÖVARJUPÄEVALE

Töövarjupäev pakub uusi muljeid. Mul tekkis mõte, et töövarjuna on vaja rohkem käia tutvumas erinevate elukutsetega. Mulle meeldis, et Otsa koolis kaasati töövari reaalsesse tegevusse. Igal pool ei ole see variant muidugi võimalik. Olen veendunud töövarjupäevade pooldaja, traditsiooni tuleb süvendada. Muljete üle arutlemine, tagasiside ja analüüs on väga olulised, kuna on olukordi, mis esmapilgul tekitavad vääritimõistmist või tunduvad lihtsalt arusaamatutena.

Oma mõtteid jagas Anne Naelapea (Rapla Vesiroosi Gümnaasium, Tööturuameti Raplamaa osakond).