Aune Valk
Tartu Ülikooli õppeosakonna juhataja,
psühholoogiadoktor

 

Rohkem Euroopa raha õpirändele
Praegu käib vahetusüliõpilasena välismaal ligi 3% Eesti üliõpilastest, mis on võrreldav Euroopa keskmisega.

Tervikuna ongi uued EL liikmesriigid Portugali, Prantsusmaa, Austria ja Saksamaa kõrval aktiivseimad rändajad. Minnakse Suurbritanniasse ja Iirimaale, Rootsi ja Hollandisse, riikidesse, mis pakuvad enim ingliskeelset õpet. Kui neis riikides on sissetulevate üliõpilaste arv 1,5 – 2 korda suurem kui väljaminevate üliõpilaste arv, siis uutes liikmesriikides, aga ka Itaalias ja Kreekas, on väljaminejaid mitu korda rohkem.

Kõige enam liikumist toimub Erasmus programmi raames, mis alates oma alguspäevist 1987. aastal peaks 2008. aastaks rännata aitama 2 miljonil üliõpilasel. Alates 2007. aastast algav uus Euroopa elukestva õppe programm peaks õpirändele suunatavaid rahasid kolmekordistama, mis tähendab nii vahetusüliõpilaste hulga kui ka stipendiumide arvu kasvu. Euroopa-sisese mobiilsuse kasv ei garanteeri aga edu üleilmses konkurentsis parimate õppijate ja õppejõudude pärast. Ühest kõige väärtuslikumast grupist – doktorantidest, kes Euroopast Ameerikasse lähevad, jäävad ca pooled sinna kauemaks kui algselt planeeritud. Ka siin, nagu paljudes muudeski aspektides, on Ameerika Euroopast ees.

Kultuurišokk või kultuurist õppimine
Juuni alguses toimus Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuse Innove korraldatud konverents Liikumine Euroopas – miks ja kuidas?, mille sihiks oli just nõustajate arendamine kasvava mobiilsuse taustal.


Nagu selgus, kaalub teise kultuuriga kokkupuutumisest saadud õpikogemus sageli üles professionaalsed teadmised, mida omandama minnakse. Kusjuures kokkupuude võõra kultuuriga on sellisel juhul radikaalselt teistsugune kui nädalase turismireisi ajal, mil ennekõike uusi paiku tundma õpitakse ja kohalike elanikega peamiselt vaid postkaartide ostmise eesmärgil suheldakse.

Õpirände puhul, mis kestab sageli mitu kuud kuni aasta, on õppimise kogemus väga isiklik ja võib ulatuda identiteedimuutusteni. Kindlasti aga paneb see järele mõtlema oma kultuuri, väärtuste ja igapäevaste harjumuste üle. Kui selle kokkupuute tagajärjel ka midagi ei muudeta, on võrdlusvõimalusest tekkinud teadlikkus oma käitumise suhtes väga väärtuslik ka omaette.

Vahetu kogemus teise maa töökultuurist ja inimsuhetest, oma tavapärase elurütmi muutmine ning endale uute väljakutsete leidmine, on need õppimise aluseks olevad mehhanismid, mida õpiränne võimaldab. Et saadud kogemus oleks siiski positiivne ja mitte šokeeriv, peaks kultuur, kuhu minnakse, olema nn lähima arengu tsoonist ehk hoomatav. Teistsugune, kuid mitte mõistetamatu. Hea ettevalmistus, milles kindlasti on kriitilise tähtsusega keeleõpe, aga ka nõustajate-poolne abi praktiliste küsimuste ja võimalike psühholoogiliste probleemidega toimetulekuks, hakkab mängima aina suuremat rolli. Seda enam, kui üldiste trendide ja kasvava finantstoetuse tõukel hakkavad rändama mitte enam üksikud erandid, vaid enamik.