Nagu kõik nõustamiskeskuse spetsialistid, nii teeb ka logopeed oma tööd lapsest kui isiksusest lähtudes ning vaatleb tema probleeme ja vajadusi terviklikult. Logopeedi poole pöördutakse loomulikult lapse kommunikatsiooniraskuste tõttu, kuid sageli märkab logopeed ka muid kaasuvaid probleeme, mis takistavad lapse arengut ja edukat toimetulekut lasteaias või koolis.

Õppenõustamiskeskuse logopeed alustab üldjuhul tegutsemist juhtumitega, kus lapsevanem või lasteasutuse pedagoogid on märganud probleemset kõnearengut. Nõustamisprotsessi käigus kaasab ta vajaduse korral juhtumisse ka teisi spetsialiste.

Näitena õppenõustamiskeskuse logopeedi tööst toon juhtumi, kus oma teist lasteaia-aastat alustav laps ei kasutanud suhtlemiseks kõnet. Oma soove väljendas ta füüsilise tegevuse kaudu: võttis teiselt lapselt ära tema jaoks huvitava eseme, tegi endale ruumi kaaslaste kõrvaletõukamise abil jne.

Selle juhtumi puhul alustasin nõustamist rühmas tegevuse vaatlemisega. „Minu laps” tegutses omaette, teda huvitasid ainult teatud esemed. Ta võttis riiulist auto ja sooritas sellega korduvaid liigutusi (see ei olnud auto funktsiooni näitav tegevus) ning kaotas siis kiiresti huvi. Teiste lastega ta ei suhelnud. Õpetajate sõnul oli vaatluse päev hea ja rahulik. Laps kasutas üksikuid häälitsusi. Püüdsin tegutseda lapsega ka individuaalselt, kuid ta ei soovinud istuda toolile, puudus pilkkontakt, pakutud tegevus ei huvitanud teda.

Järgnevaks võtsin ühendust emaga ning me kohtusime. Kuulasin ära tema arvamuse lapse arengust ja seejärel andsin tagasisidet vaatluse tulemustest. Analüüsisime koos lapse käitumise eripära, selle oletatavaid põhjuseid ja kommunikatsiooni arengut üldise arengu kontekstis. Selgitasin emale lapse edasiseks arenguks vajalikku sekkumist ja teenuseid. Selgus, et lapsel puudus rehabilitatsiooniplaan. Aitasin emal täita rehabilitatsiooniplaani algatamise taotluse ning sotsiaalkindlustusametist väljastatud suunamiskirjaga pöörduda rehabilitatsiooni meeskonna poole. Õppenõustamisprotsessi kaasasin veel psühholoogi. Lisaks soovitasin emal pöörduda neuroloogi poole.

Olen logopeed, kes töötab ka rehabilitatsioonimeeskonnas, ja seetõttu pean väga tähtsaks mõlema valdkonna koostööd. Sageli selgub, et sobiva õpikeskkonna leidmiseks tuleb laps suunata õppenõustamisele just rehabilitatsiooniplaani koostamise käigus.

Selle juhtumi puhul pöördus ema õppenõustamise tulemusena nõustamiskomisjoni poole ja sai soovituse lapse arengulist erivajadust arvestavasse erirühma. Laps jäi ootama oma järjekorda erirühma, kuid samal ajal sai ta juba teenuseid rehabilitatsiooniplaani alusel.

Väga tähtis on õppenõustamiskeskuse logopeedi töö last ümbritsevate täiskasvanute, eelkõige lapse vanematega. Kogu selle protsessi jooksul vajas pere toetamist, sest neil tuli mõista lapse erivajaduste olemasolu ja edasise tegevuse vajalikkust. Siiani olid vanemad küll märganud lapse rahutut käitumist ja kõne puudumist, kuid läinud kaasa perearsti lohutamisega „kasvab suuremaks, läheb rahulikumaks ja küll see kõne ka tuleb”. Kahjuks peavad logopeedid sageli vanematelt kuulma, kuidas samasugusel viisil probleemide teadvustamist edasi lükatakse. Logopeedi poole pöörduda ei ole kunagi hilja, kuid lapse arengu seisukohalt tuleb seda teha kohe, kui kõneprobleeme märgatakse. Koolieelses eas võiks aga kindlasti lasta spetsialistil, st logopeedil, lapse kõne arengutaset hinnata.

 Linnu-Lydia Mae, Tallinna õppenõustamiskeskuse logopeed