Kahjuks ei ole loodusseadus, et inimene saab välismaal viibimisest suurt kasu ja õpib midagi uut. Halvasti kokku pandud programm võib anda oodatule hoopis vastupidise efekti. Õpirändele on iseloomulik, et seal olijaid ei ole võimalik toetada samal viisil nagu kodumaal tavalise kooliskäimise ajal. Õpirändaja peab ise võtma endale õppimise eest suurema vastutuse. Siiski saab karjäärispetsialist toetada õpirändajat sellistes protsessides nagu sulandumine, vastutustunde kasvatamine, võrdlemine, refleksioon.  

Sulandumine on oluline osa õppimisest ja toimub vastuvõtva maa olustikuga võimalikult tihedates suhetes olles. See eeldab head ettevalmistust (eriti keelelist ja kultuurilist) ning võimalust osaleda sealse olustiku tutvustuses kohapeal. Siin mängib tähtsat rolli see, kas osaleja viibib välismaal üksi või grupi koosseisus.


Tähtis on, et uues koolis ja ühiskonnas olles oleks huvi ja initsiatiiv alati enda käes. Teistel õpilastel on oma elu, sõbrad ja rutiin juba olemas, sinul tuleb see alles sisse seada. Teised on uudishimulikud ning alguses kutsutakse sind osa võtma paljudest üritustest. See uudishimu ei kesta aga kaua, nii et selle lühikese ajaga tuleb leida omale sõbrad, kellega ISE kontakt säilitada. Sest nemad ju peavad enda sõprusringkonda uue inimese vastu võtma, mitte vastupidi.

Marge, Belgias


Vastutustunde kasvatamine toimub õpirände ajal tavaliselt kiiremini kui koduseinte vahel. Välismaal viibimist võib võtta kui probleemile keskenduvat õpet, kus osalejal on võimalus leida ise lahendusi uutele ja erisugustele väljakutsetele. See on kasulik isiku arengule, kuid samas ei tohi ebakindlus muutuda nii suureks, et osaleja sellega toime ei tuleks. Ka ei tohi tema initsiatiivi jahutada liigne kaitstus.


Endine teleajakirjanik, rahvastikuminister ja europarlamendi liige Katrin Saks räägib positiivselt oma 17-aastase tütre Saksamaale õppima suundumisest YFU programmi kaudu. Katrin ütleb: „Maria oli üsna memmekas, kui ta siit ära läks. Kuid see muutus, mis temaga aasta jooksul toimus, oli meeletu.“ Saks lisab, et just need programmid, mis vahendavad välismaale õppima või tööle minejaid, aitavad meie riiki. Ta soovitab lastevanematel ja ka lastel selliste programmide ees mitte hirmu tunda. „Need inimesed saavad vaimustava kogemuse erinevatest kultuuridest ja on palju avatumad.“

Allikas: Naisteleht (23.01.2009)


Võrdlus ja osaleja võimalus kogeda ning võrrelda olukordi nn koduse ja tuttavaga tagavad selle, et tegemist oleks „viljaka imestamisega“. Kui välismaal viibimine tundub liiga erinev tavaelust, võidakse seda kogeda huvitavana, kuid sügaval sisimas ei avalda see siiski mingit mõju ja sellel puudub panus hilisemasse ellu.

Refleksioon toimub siis, kui osaleja mõtiskleb välismaal saadud elamuste üle ja muudab need kogemusteks, mida kasutada hilisemas elus. Selline mõtisklemine on tundlik protsess, mis võib viia ka elamuste tõrjumise ja kapseldumiseni, mille tulemusel ei ole neist enam oodatud kasu. Seepärast tuleb refleksiooniprotsessi eri viisidel toetada – nii välismaal viibimise ajal kui selle järgselt. Sageli on kasulik rühmarefleksioon, kus osalevad samalaadse kogemusega või samas riigis viibinud erisuguse töö/õpikogemusega noored. Rühmarefleksioon avardab isiklikku kogemust, võimaldab seda ümber mõtestada ja ümber hinnata. Tänapäeval võib nii tulevikku suunatud või ettevalmistavaid kui refleksiooniharjutusi teha ka virtuaalsetes rühmades, luua virtuaalseid tugivõrgustikke.


⇒ Tööleht 4 (pdf) ja tööleht 5 (pdf)

Harjutusi töölehtedelt 4 ja 5 saad teha noortega, kes lähevad välismaale. Harjutus nr 4 aitab aru saada välismaale kolimisega kaasnevatest muudatustest ja nendega toimetulekust. Harjutus nr 5 on juhtumianalüüs arutlemaks probleemsituatsioonis käitumise ja sellise olukorra tekkimist ennetavate võimaluste üle.