Hoolimata sellest, kas pikaajalisel õpirändel viibinu on muutunud või mitte, võib tal kodus tagasi olles tekkida probleeme oma koha taasleidmisega. Nii nagu alguses võõrale maale saabudes võib inimene saada nn kultuurišoki osaliseks ja tunda koduigatsust, võib kodumaale saabudes talle osaks saada vastupidine kultuurišokk, mis on eelmisega väga sarnane. Tekkida võib raskusi enda sisseseadmisega ja võidakse hakata idealiseerima välismaal viibitud aega. Seda nimetatakse mõnikord ka post holiday depression (puhkusejärgne depressioon), isegi kui tegemist ei olnud puhkusega.

Tagasipöörduja tunneb, et ta on võõraks jäänud, erinev ja täidetud emotsioonidega, mida pole kellegagi jagada. Ta tunnetab ka teravalt, et on midagi kaotanud: ühelt poolt välismaal olemise positiivsed küljed ja teiselt poolt varasema loomulikkuse, millega ta koduses keskkonnas ringi liikus. Pahupidise kultuurišoki positiivne külg väljendub selles, et ilmselt on õpirändaja välismaal midagi õppinud ja pole jäänud ükskõikseks.

 See aeg võib olla raske ja tekitada stressi, mida saab leevendada sarnaselt vastupidisele kogemusele. Sageli aitab tohutult kaasa, kui ollakse teadlikud, et see on tavaline nähtus ja et kõnealune isik ei ole ainus, kes selliseid tundeid kogeb. Karjäärispetsialist peaks hoiatama nii õpirändajat kui tema lähedasi sellise seisundi osas juba enne kojutulekut, et nad saaksid end ette valmistada. Kasuks tuleb ka üldiste stressivastaste meetodite kasutamine: tavaliste tegevuste jätkamine, füüsiline ja kultuuriline aktiivsus, mitmekesine ja tervislik toit jne.


Kultuurišokk on koju saabumisel suurem, kuna seda ei osata oodata.

Marge, Belgias


Osalejatele tuleb anda võimalus oma kogemustest rääkida ja neid näiteks koos teiste tagasipöördunutega struktureeritumalt arutada ja/või kaasõpilastele esineda. Pahupidine kultuurišokk on üleminekuaeg ja lõpuks kohanevad osalejad jälle koduriigi elurütmiga.

Kingakarbi efektina kirjeldatakse olukorda, kus välismaal kogetu pannakse silma alt ära, kuhugi meelte „pööningule“ ja õpirändaja elu kodus jätkub enam-vähem sellisena, nagu see oli enne lahkumist.

Õppimise seisukohalt võime nimetada veel kahte koju tagasipöördumisega seotud asjaolu, mis leevendavad pahupidist kultuurišokki ja mille puhul õpetaja abi on esmatähtis.

Üks neist on seotud järelmõtiskluse ehk reflektsiooniprotsessiga. Et kogemusi õigesti mõista ja nendest õppida, tuleb nende üle mõelda ja et neile mõelda, tuleb kogemustele anda kuju ja väljendusvorm. Sageli on kogemused instinktiivsed tunded ja muljed, mida on raske sõnadesse panna. Mitte kõigil praktikantidel ei ole selleks vajalikke teadmisi ja abstraktse mõtlemise oskust. Samuti võivad takistused olla psühholoogilised, näiteks soovimatus tunnistada endale ja teistele oma nõrkust. Sageli mõistetakse tähelepanekuid valesti, sest puuduvad vajalikud teadmised kultuuriprobleemidest. Seega peaks refleksiooniprotsessis abiks olema karjäärispetsialist, kes esitab õigeid küsimusi ning aitab kogemusi sõnadesse panna ja õigesti mõista.

Teine tahk on seotud suunamisega, mis kaasneb refleksiooni ehk mõtisklusega või järgneb sellele. Osalejatel tuleb aidata tegutseda vastavalt omandatud teadmistele ja kogemustele, et õppimisprotsess jätkuks ja et nad saaksid edasi liikuda. See võib olla lihtne abi – kuidas leida sobiv kursus või olukord, kus nad saavad kasutada oma võõrkeeleoskust (või vähemalt vältida selle hääbumist). Abistada võivad ka keerukamad ja järsemad muutused, näiteks ameti või õpitava eriala vahetus.

Oluline on võtta kultuuride erinevust optimistlikult ja pidada meeles, et kultuurišokk on üleminekuetapp, millest enamik inimesi saab nii või teisiti üle, kuid mille kestus ja intensiivsus on individuaalsed.